Lihtne elu...

Moosist ja täpilistest kardinatest... moos on valmis saanud, täpilisi kardinaid veel pole.... kuid on üks lapike maad, kuhu ehk kunagi täpilised kardinadki tulevad, kõige muuga koos... iga asi omal ajal.

Niisiis sain hakkama sellega, et hakkasin maaomanikuks, pea täis plaane võrkkiigest ja valgest aiamööblist ja salaaiast, kuhu pääseb hekist labürindi kaudu, ja roosiaiast, mis koos liiliatega uimastavalt lõhnavad ja kevadel õisipudenevast õunaaiast ja vajadusega leida korraliku varrega vikat ja kerge labidas ja piisavalt pikk rehavars...

Iga asi saab kusagilt alguse. Kuigi veel rehavart ei ole, sai vikatiga juba maad mõõta ja kuu ajaga kasvanud maltsa ja putkeid ja misiganes seal kõik kasvas niitma hakata.. Ja võrkkiige üles riputada :P

Niitmine iseenesest on päris raske tegevus nagu selgus. Alustuseks vikat teravaks ja siis otsast alata, rohi ulatus kohati vööni. Ühel hetkel vikativarre najal hingetõmmates mõtlesin ma, et kas mulle meeldib maad omada või hoopis mõte maa omamisest. Sest siis hakkas mulle kohalejõudma, et maa ei tähenda lihtsalt paarikümne kurgiseemne pottikülvamist ja hilisemat kurgikoristust ja et see ei ole ainult pudenevate õielehtede romantika ja heinalõhn.

Et seal on suur hulk vaeva, higi, vahel ka pettumust, võibolla pisaraid, räpaseid varbaid, rakkus käsi, palju sääsehammustusi, hea uni, plaanitust suuremad väljaminekud, puhkamine, rahu, linnulaul, rahulolu, midagi, millel on nähtav tulemus. Siis niitsin ma platsi puhtaks ja tegin puuriida ka veel... esialgse, et hakkaks paistma, kuhu mis tuleb. Ja keset päeva nägin veel kitsesid või hirvi üle põllu kalpsamas, nagu oleks neil vedrud all. Võimas vaatepilt igaljuhul.

Aga õhtul käis miski suur loom telgitaga nuuskimas... see ei olnud enam nii vahva, sest mulle ei meeldi tundmatud elukad poole meetri kaugusel minust... Kuigi jah, koos metsaga sain ma ka loomad :) ja loomad said minu... Nii et nüüd me peame hakkama koos eksisteerima... aga sel hetkel tahtsin ma koju, oma voodisse, ilma tundmatute elukate teadmata tegemisteta.. kuhugi, mis oleks kindel. Ja kunagi ei ole keegi liiga suur, et helistada ja öelda, et ...ema, ma kardan...

Igaljuhul, nüüd pean ma oma plaanidesse võtma ka aia ehitamise, sest minu pärismetsas elavad kitsed, metssead, jänesed, rebased ja siilid ja nemad olid seal enne mind... enne seda, kui mina maaomanikuks hakkasin, enne kui jahimehed oma vaatlusposti ülesehitasid, enne kui ma jahimeeste postile puuotsa eramaa sildi jõuan naelutada, enne kui tulevad õunapuud ja kõiksugu põõsad... enne kui ma jõuan mõelda plaani kuhu kõik sõbralikult äramahuvad...

...sest elu on ilus, mitmekesine, vahel natuke vaevarikas, kuid seda rohkem hinnatud ja väärt.