Aega iseendale...

Mõtlesin, et kui palju kogu olemasolevast ajast kulub ära igasuguste "võiks" ja "peaks" tegemiste peale....selleks, et kunagi hiljem oleks lihtsam ja parem...loobudes väikestest tegemistest, mis "suurte asjade" taustal väheoluliseks jäävad, kõrvale lükatakse...

Neist väikestest lahedatest tegemata jäänud tegevustest saavad "oleksid" mis jäävad kriipima, siis kui selgub, et "suured asjad" ei olegi vahvad ega ka mitte käeulatuses. Pealegi... kui kaugele ette on vaja vaadata, et näha seda mis on olemas siin ja praegu, et tunda rõõmu väikestest asjadest, mis võiks juhtuda kohe... ilma et peaks nahast väljapugema, pingutama, ootama teadmatust, lotovõitu.

Millegipärast tundub esimesel hetkel hästi tore ummisjalu ja hambad ristis kusagile ei-tea-kuhu tormata... ja kui selgub, et oled tuult väljal kinnipüüda tahtnud on kuidagi eriti loll olla. Võiks ju hoopis niisama vaadata tundide kaupa tuleleeki, kuidas see vaikselt küünlal põleb, lõkkes uusi puid enesele neelab, praksudes põletab ja kaua-kaua söena hõõgub. Või hoopis lugeda raamatut, kuni see läbi saab, sügislehtedes sahistada, pikutada ja pilvi vaadata, vihmas lonkida, päikest püüda, vaadata putukaid mööda rohuliblet ronimas... ja kogu maailm olekski nagu peos olev valmis võilill... nii lähedal ja nii olemas; ootamas tuulehoogu, mis viib laia ilma ja tema palet uut moodi tutvustab.

...sest kunagi, ühel päeval on mul oma pisike pagariäri või väike lillepood... ja võibolla paar pelargooni... ja helesinised unistused... :)