Jeux d'enfants

või siis ...love me if u dare.. on üks tõenäoliselt vahva film. Igaljuhul natuke youtube'is kolades jäi mulle selline klipp ette: http://youtube.com/watch?v=r7IriIO9cAg

Ja kui päris ausalt tunnistada, siis seda filmi tahaks ma näha küll, sest see on natuke veider, natuke armas ja niipalju kui teisi klippe ette jäi, siis ka hea muusikaga. Sihuke mõnus mitte-hollywoodikas, sisaldab natuke lõuna-euroopat, mis mulle kohe hirmsasti meeldib. Ja kui keegi tahab mulle väga head tuju tekitada ja selle filmi kusagilt ülesleiaks, siis usutavasti võtaksin ma ennast kokku ja oleks mõni aeg kohe täitsa kena inimene.

Aga tegelikult ei tahtnud ma mitte sellest filmist rääkida, vaid ühest kontserdist. Ilusa jõulumuusikaga mis täitis kogu saali, ainult et lund ei hakanud sadama ei õues, ega ka krohvitud laega saalis :(

Kui Tallinnas piisavalt hilja avastada hea ürituse toimumine, siis halvemal juhtumil saad kuulda teiste muljeid sellest, kuid veidi paremas olukorras võib ennast avastada lihtsalt kehvadelt kohtadelt. Seekord oli siis tegemist antud parema juhtumiga, mis tähendas parema rõdu viimast rida Estonia kontserdisaalis. Esinejateks Gerly ja Tanel Padar, kelle elusas kohalolus keset kontserti mõningane noorem publikum veenduda soovis. Igaljuhul jäi mulle suhteliselt mõistmatuks see muusika saatel esitatud püsti-pikali võimlemiskava, mis pani värisema terve pingirea. Eriti, kui ikka rõdu äär varjab esineja, siis ei aita ka parimad balletiartisti hüpped paremat vaatevälja kindlustada. Ja miks üldse peaks kontserdil kõike nägema? Raadio väärtus ju sellest ei vähene, et ta pilti ei näita ja et sealt seega pantomiim ei paista...

Võibolla pole mul päriselt õigus, aga mulle tundub, et kontserdi kuulamine on natuke nagu võrkkiiges pikutades päikseloojangu vaatamine. Aeg lihtsalt kulgeb, ja puuoksad sahisevad... ja pisitasa muutub taevasina roosakasoranzhiks. Ja on aega niisama kuulamiseks või mõnusalt vait olemiseks ja päikseketta metsataha veeremise jälgimiseks, mis kulgeb justkui väga-väga aeglaselt ja samas väga kiiresti. Aga keegi ei lähe otsima, kuhu päike kukkus või kadus, sest on teada, et selgel hommikul tõuseb ta jälle idast ja kõik kordub... samamoodi, ja siiski hoopis erinevalt, sest algab uus päev...

Ja sel päeval lauldi üht väga ilusat ja tuttavat laulu, aga ometigi ei arvanud ma ära, kus seda varem kuulnud olin: http://youtube.com/watch?v=naj-EjmyqvE Tõenäoliselt päris mitmes kohas, sest selgus, et täitsa mitme filmi muusikas seda kasutatud. Ju siis kehtib ka tegelikult see valikuline kuulmine-nägemine-meeldejätmine, et kui ikka millegagi ei seostu, siis on asi mälust nagu peoga pühitud, kuni miski juhtumine meeldetuletab. Sest kõik mis juhtub, juhtub millegi pärast ja on miskiks asjaks vajalik. Ja enamasti kahetsetakse ju hoopis asju, mis ühel või teisel põhjusel tegemata jäid, mitte neid mis tehtud said.

Elu on ilus vaatamata halvale ilmale, kehvale järjele, väsimusele, laiskusele, üksindusele või kõigele mida iganes halvaks peetakse. Vahel tundub see imelik, sest on mustmiljon asja, mis justkui tegemist nõuavad ja mida ei jõua, või mis teevad kurvaks ja vihastavad... aga alati saab minna veel halvemini. See ju üks Murphy seadustest. Alati ei jagu õnne ja rõõmu ehk niipalju kui tahaks ja vaja oleks ja vaja oleks alati rohkem... Aga alati ju ei tea kõike. Ja kõike ei saagi teada, kuid natuke rohkem teada saades võib hoopis teine arvamus kujuneda. Nagu Edith Piafi elus ja filmis. Imeilus muusika, hästi kurb saatus ja ikkagi.. ei kahetse midagi :http://youtube.com/watch?v=bby0WAOiEQw

Seega, tuleb tunnistada, et ilus õhtu oli. Isegi nende amatöörballetiartistidega tagareast, aga loodetavasti nad ikka oma lemmikute vaatamiseks teinekord paremad kohad võtavad, sest mõnele meeldib raadio ja mõnele televisioon, olgu see siis kasvõi kontserdisaalis...