Becherovka..

.. on minuga kaasas käinud alates sellest, kui temaga 2005.aastal tuttavaks sain. Mahub mõnusasti pläskusse ja sobib kaasavõtta nii metsa kui rongi. Teeb seest tulise jutina soojaks ja seega kütmata metsamajas hästi oluline, kui varbad külmetavad ja kamin alles köeb. Seda, et Becherovka imepäraselt hästi purju teeb olen ma ka märganud, nagu ka seda, et kuum kakao lihtsa asja joodavamaks teeb. Becherovkal on omad pooldajad ja omad vastased, seda saab kas armastada või vihata, aga külmaks ja ükskõikseks ei jäta kedagi, kes sellega tuttavad. Minule enam ei meeldi... kuidagi kange, vastik ja tuline...

Tegelikult tuli mul eile mõttesse hoopis see vana ütlemine, et kui ei ole surmatõbi saab ikka viinast abi... See aitab unustada, võtab ära valu, paneb magama kui enam ei jõua. Teeb seltskondlikumaks, avatumaks ja ehk ka ausamaks; haavatavaks oma hinge alastuses. Siis ei hoita omi mõtteid vaid endale, räägitakse asjust mis muidu mahavaikitakse. Kogu maailmavalu ja varjatumadki mõtted on näha oma ilus ja valus. Kui võtad aega kuulamiseks, siis seda jagatakse. Näidatakse pilti, milles on palju rohkem värve ja tahke kui kaleidoskoobi mustrites. Sellistel hetkedel näeb mõtete salasoppe, mida muidu ehk kunagi ei märkaks, mille olemasolustki ei teaks. Ollakse nii aus, et valus hakkab ja nii isiklik, et enam aru ei saa, kuidas see juhtus. Need hetked on omapärased, sest üheltpoolt on suur julgustükk näidata oma inimlikku külge, kui keegi ei valva selle üle - see on nagu varakamber ilma ühegi luku või riivita. Teisest küljest - ei taha ju kurvastada ka kogemata seda, kes varakambris jalutada lubas...need jutud ja pildid on isiklikud, ei ole jagamiseks ega kellelegi meenutamiseks. Lihtsalt üks hetk, kui oli väga vaja rääkida, ja väärisid seda usaldust. Ööle järgneb hommik. Tükkidest pannakse kokku puzzle, aga vaikival kokkuleppel kõik sinna ei jõua, sest nii on parem. Nii jääb alles see muutumatus - illusioon, et sa justkui ei teaks, kuigi tegelikult tead. Midagi ei olegi muutunud, kuid muutunud on kõik, oled näinud seda mida justkui olemaski ei ole, mille olemasolu ei tunnistata, aga sina tead... kuigi ei tunnista, sest sind usaldati ja nii on ausam, selle suhtes kes sind usaldas.