ükskõiksusest

Eile lugesin ma ühte raamatut.. tuleviku trendid oli vist pealkiri. Ja enamuses oli selle sisuks asi, mille üle vahel mõtlema sattun.. ükskõiksus nimelt..eelistuste puudumine..igavus.

Kui ollakse vihane.. siis on näha, et inimene on elus.. 110%, sest tal on midagi öelda ja ta ei jäta seda mingilgi tingimusel ütlemata. Kui ollakse õnnelik ja õhinas, on see ka kaugele paista; kuid kui pole seda ega teist.. siis ollaksegi ükskõikne - ei ole eelistusi, ollakse leppinud sellega et kõik kulgeb kusagile suunda... igav, turvaline, etteteatav.

Kui toimub midagi, siis lihtsalt vagura lamba kombel lepitakse sellega, et OK.. teeme ära.. aga midagi, mille järgi võiks eeldada, et eelistatakse seda või teiseks... neid lihtsalt ei ole.. sest ühel või teisel hetkel saabub pärale see lamba ükskõiksus ja kõigega leppimine.. Selline ära-sega-mind-ma igavlen olemine. Lihtsatest asjadest ei osata enam rõõmu leida ja ainus, mis vähegi elluäratab on miskit väga suurt ja koledat.. kahjuks... Igapäevane elu ongi selline mitte-keskenduv kulgemine, mis ei lase süveneda, mis tekitab tunde, et kõikseaeg ongi olnud igav.. ja see on kestnud vähemalt 20 aastat.. ja enne seda oli elu ilus ja toimus igasuguseid asju..

Kuigi tegelikult on huvitavad tegemised ja asjad kinni lihtsalt selles, et peaks ettevõtma ja tegema.. midagi, mida pole kunagi varem teinud, mille tulemust ei tea... Et oleks midagi oodata, mille kohta täpselt ei tea, mis see on või mis juhtub, aga kindel värk, et see põnev saab olema.. sest tegelikult võib ju igaüks olla ingel, kes kavala näoga näpp suus otsa vaatab ;)