suhted..

Meil kõigil on suhted.. mingid, erinevad, head, halvad, rõõmsaks tegevad ja kurvaks ajavad, algavad ja lõppevad, alanud ja lõppenud. Et selgem ja lihtsam oleks ja neist suhetest parem ülevaade oleks on peenemates firmades töölevõetud suhtehaldurid, et oleks kindel, kas mõlemad osapooled rõõmsad või miski parandamist-selgeks rääkimist vajab. Ikka selleks, et sõprus püsiks ja tüliga lahku ei mindaks. Noh vähemalt kliendisuhete osas seda tehakse...

Ja kui nüüd rohkem ringivaadata, siis märkadki, et eestlane, kes muidu suhteliselt kehv klienditeenindaja peab ausalt arvet kliendisuhete, rahulolu ja kõige muu sarnase üle. Mitte küll nii palju kui välismaa ametivennad aga siiski, sest klient on kuningas ja teda tuleb teenindada. Sest kui ei ole klienti ei ole ka leivale vorsti peale panna, sest...

Põhjendusi on tegelikult ju palju, kuigi... miks peaks üks aus eestlane tahtma leivale vorsti? mitte liha ega sinki, ega värsket tomatit-kurki? Ja miks ta uurib ja analüüsib kliendisuhteid? mitte neid suhteid, mis on kodus, koolis, sõprade ringis? Kas sellepärast, et me oleme nii-eriti-tublid-ja-osavad, kelle ainsaks mureks on see, et klient läheb minema?

Aga mis siis saab, kui kogu aur läheb kliendile? Ja me ei vaevugi teadasaama, et me oleme viletsad hirm-isekad sõbrad/kaaslased, kes kisklevad tühiste asjade üle ja leiavad aega vaid siis, kui midagi targemat teha ei ole. Kas tõesti on klient tähtsam, kui kõik teised reaalselt meie elus olevad inimesed? Pahatihti leiame me sellise viimase üle ennast mõtlemas alles siis, kui peale keskööd külmkapi uksevahel endale võileiba teeme.. ja sinna vorsti peale lõikame.. just, vorsti ja mitte sinki, ega liha, ega värsket kurki-tomatit.. sest neid öisest bensiinijaamast ei leia, sest iseenda pärast ei viitsita poodi minna ja ajaks kui hakatakse teistele mõtlema, viimased juba jalgalasknud või siis ühe jalaga uksest väljas.

Miks me ei viitsi uurida, mis teisi huvitab, miks lendame me kohale mingi "standardpaketiga" lootes, et see just parim ja kõigile sobivaim-meeldivaim? Miks oleme pealiskaudsed ja üldistavad? Vaevalt, et ajapuudusest või heast järeldamisoskusest. Või on põhjuseks hoopis tänapäevane kehv keskendumisvõime? Oskus või oskamatus kuulata ja kaasa mõelda vaid 15 minutit.. juhul, kui leiame enda jaoks piisavalt intriige, värve, suhtedraamasid ja lihtsakoelisi keerdkäike. Või hoopiski kuldkala mälu, mis suudab unustada kõik olulise ja ebaolulise, teades, et särje mälu on 2 sekundit ja sinnani on veel arenguruumi.. mitte palju, kuid siiski..

Tänapäeval peetakse tähtsaks oskust eraldada ebaoluline olulisest. Aga kuidas hinnatakse oskust tegeleda oluliste asjadega ebaolulist kõrvalejättes? Küsida lihtsaid aga olulisi asju. Leppida teadmisega, et iseendaõiguse tagaajamine pole mõtekas, sest võidurõõmu pole siis kellegagi jagada. Leppida, et kriitika aus tunnistamine viib kaugemale kui selle ignoreerimine.

Kas me siis oleme tõepoolest nii kehvad kaaslased - pirtsakad ja egoistid, kõigutamatud oma veendumuses, et Domestos on parem kui Dosia? Lihtne on ju vastata, et "mina olen küll hea", kuid kas see on ka aus vastus? Vist mitte, sest see tuleb liiga kiiresti.. Pikemalt järele mõeldes meenuvad aga hetked, mida võibolla tahaksime unustada - mõned suuremad ja mõned väiksemad möödapanekud, hetked mida tahaks olematuks teha, aja mille parema meelega tagasikeeraks ja uuesti alustaks. Keegi meist pole päriselt ingel. Kõigil meil on aegajalt etteruttavad emotsioonid - hetked, kus sattud sõltuvusse tunde tundmisest, kaugenedes kaaslastest, kaotades iseennast, unustades kõik muu. Paraku tähendab see, et ühel hetkel kui reaalsusest liigkaugele oleme sõudnud sulab unistustepilv ja ausat kriitikat saab palju..sest me ei võtnud aega järelemõtlemiseks ega märkamiseks. Ja enamasti tuleb see järsku..

Aga homme on siiski parem päev... uueks alguseks või uuesti alustamiseks :)