Hinge sees peidus..

Täna nägin kuidas oma hinge sügavamates soppides inventuuri tehes oli jõutud maha võtta kõik, mis varjavad mõtteid, mida ma pole kuulnud üheltki naiselt rääkimata mehest.

Peab tunnistama, et esimese hetkega tundus see jutt naljakas. Teisel hetkel aga pani mõtlema, et mis paneb üht täismeest 20 inimese ees näitama oma härmatise-õrna hinge. On see ülim lollus, julgus või isetus? Kolmandal hetkel jõudsin arusaamiseni, et tavapärane ISE hakkamasaamine on teatav kangus ja meie laiuskraadil veidi ka ehk uhkuseasi. Ja ma ei tea just palju neid, kes ilma selleta kusagile jõudnud oleks, sest "karmis maailmas kehtib tugevama õigus".

Samas peab tunnistama, et mõneti näis mulle, et olen ehk olnud teerullijuht, kes oma tahtmise saamiseks nii mõnestki kaunishingest on üle sõitnud.. Pani mõtlema. Nagu ka aegajalt ülekorratav armastuse enese seest tulemise-otsimise-leidmise teema...aga hoopis teise nurga alt.

Mõned inimesed toovad meis välja parima, teised aga halvima. Esimesed panevad armuma, teised pigemini mitte. Ehk on asi selles, et need kes toovad meis välja parima parandavad me enesetunnet sedavõrd, et ise seestpoolt särama lööme ja see ongi armastus? Ja oma suures isekuses tahame seda säratekitajat võimalikult lähedal hoida, kuigi vabad hinged pidada kõige õnnelikumad olema.