Hinge sees peidus..

Täna nägin kuidas oma hinge sügavamates soppides inventuuri tehes oli jõutud maha võtta kõik, mis varjavad mõtteid, mida ma pole kuulnud üheltki naiselt rääkimata mehest.

Peab tunnistama, et esimese hetkega tundus see jutt naljakas. Teisel hetkel aga pani mõtlema, et mis paneb üht täismeest 20 inimese ees näitama oma härmatise-õrna hinge. On see ülim lollus, julgus või isetus? Kolmandal hetkel jõudsin arusaamiseni, et tavapärane ISE hakkamasaamine on teatav kangus ja meie laiuskraadil veidi ka ehk uhkuseasi. Ja ma ei tea just palju neid, kes ilma selleta kusagile jõudnud oleks, sest "karmis maailmas kehtib tugevama õigus".

Samas peab tunnistama, et mõneti näis mulle, et olen ehk olnud teerullijuht, kes oma tahtmise saamiseks nii mõnestki kaunishingest on üle sõitnud.. Pani mõtlema. Nagu ka aegajalt ülekorratav armastuse enese seest tulemise-otsimise-leidmise teema...aga hoopis teise nurga alt.

Mõned inimesed toovad meis välja parima, teised aga halvima. Esimesed panevad armuma, teised pigemini mitte. Ehk on asi selles, et need kes toovad meis välja parima parandavad me enesetunnet sedavõrd, et ise seestpoolt särama lööme ja see ongi armastus? Ja oma suures isekuses tahame seda säratekitajat võimalikult lähedal hoida, kuigi vabad hinged pidada kõige õnnelikumad olema.

väheke vett ja sauna

Korralikud inimesed käivad saunas, arutavad maailma asju, parandavad maailma, no ja vahel võtavad mõne õlle või paar ka sinna juurde. Ma olen ka korralik inimene. Käin saunas, isegi kahes saunas, mitte järjest vaid vaheldumisi. Puuküttega saunad mõlemad, ühes saab pikutada teises mitte, hea seltskond on mõlemas. Igaljuhul, kui sauna tehtaks rohkem kui kord nädalas, siis vastavalt sellele, kumma saunaga tegemist võiks minust saada esmaklassiline itte tegev bläck rokit.. või siis jällegi niisama maailmaparandaja, kes saunalavalgi vaidleb, et kummaga on aknast paistva helenduse näol tegemist, kas tähe või lennukiga.

Kadedus ja mugavus on teatavasti edasiviivad jõud, ja kui mina nüüd sel nädalavahetusel oma notsuküllaseid ülaseõielisi maavaldusi ülevaatasin, sain ma teada, et varsti on võimalik mõistliku raha eest puurkaev hankida no ja siis oleks juba täieline rumalus kaevu ümber saun ehitamata jätta. Pärast nii kena soojalt saunalavalt aknast vaadata, kuidas kitsed ja metsanotsud lumes möllavad. Või siis hoopis jahedal õhtupoolikul peale tähtede vahtimist sooja sauna pugeda :)

Metsanotsude ilumeele harjutamine

See oli päris ammu, kui ma naiivses teadmatuses priske kotitäie sibulaid mahaistutasin ja järgmine nädal avastasin, et sigudikud pitsballi pidasid ja muuhulgas minu papagoihübriidid ja muud esmakordselt nähtud ja põlvistnõrgaksvõtvad sibulad olid oma läikiva karvkatte heaks ärakonsumeerinud.

Tuleb tunnistada, et antud asjaolu on sundinud mind kevadel ja sügisel põhimõttekindlalt käsi aiapoes sügavale taskusse suruma, et mitte järeleanda kiusatusele jälle neid metsaloikameid toita. Mitte, et mul oleks kahju neile miskit süüa anda, pealegi oli see maa nende kodu enne seda kui mul tuli udupeen mõte pool botaanikaaeda sinna ümber kolida, aga ma ju tahaks kaa näha kas tuleb sibulast ikka see mis pakipeale joonistatud on. Nagu selgub viimasest iirisest, mis ma vaatamata kõigele koju tarisin, võib lõheroosa osutuda lillade servadega valgeks eksemplariks, nii et põnevust, mis sealt maaseest väljakasvab on tegelikult alati.

Eelmise nädalavahetuse tripi käigus aga selgus, et minu possukesed, keda ma olen mõned korrad kuulnud aga mitte kordagi näinud ei olegi vist täiesti kasvatamatud. Mõned tulbid ja krookused olid mulle ikkagi allesjäetud, lisaks rabarbritele, mis on koogiküpsetamiseks veel liiga väiksed. Ja sealt tekkis mul mõte, et võibolla suureneb sigade huvi mullaaluse vastu just siis, kui tavapärased lõhnad ehk miski põlluhein koos juurtega on väljalöödud ja nende jaoks hurmavalt lõhnavad sibulad asemele pandud. Sest kui ma seda peenart kunagi tegin, siis kaevasin ju kõik juurikad nagu kord ja kohus välja, et minu kevadlilledel oleks ilusam kasvada. Järgmisel nädalal oli lillepeenar aga nii segituhnitud, nagu oleks igal kuupsentimeetril vähemasti kalliskivi peidus olnud ja seda õhtulehes varasemalt kuulutatud. Sel aastal ei olnud aga keegi minu peenra vastu huvi näidanud :)

Kõigest sellest järeldan aga mina, et notsud võibolla ei saagi aru, et miski uus ja huvitav sibul või juurikas on kohaletoimetatud kui vanad lõhnad ja juurikad piisavalt tugevalt alles on. Niisiis on minul selle kevad-suve plaanis vaadata, kas nemad märkavad, kui umbrohu sisse lilli istutada :P

The Good, the Bad and the Ugly...

Miks on nii, et kui unistad millestki, siis soovitu saamise korral ei tundugi asi enam ahvatlev? Pigemini võiks öelda, et see teostunud unistus tundub segava asjaoluna; pagasina mida justkui ei vajaks aga mis kõigil olemas on ja seega justkui peaks ka sinul olema? Kollektsioon asjadest, mida ei tee märkamagi enne kui nad kuhjades ette jäävad või inimestest, kes on toredad seni kuni nad eemal on, sest muidu selgub, et nad tüütavad. Või kohustustega koos saadud võimalused... või olid need võimalused, millega kaasnevad kohustused?

Kusagil olid vanasti vabad hinged. Need kes tegid seda, mis vaja, ning seejärel läksid sirge seljaga edasi - sinna kuhu vaja ja kuhu süda kutsus. Hing oli rõõmus sees ja selg sirge. Võibolla ei olnudki kodus kolme lõunaserviisi ja 10 paari sokke, aga palju neid tänaselgi päeval vaja läheb? Isegi kui vaadatakse imeliku näoga neid, kes saavad hakkama selle ja teiseta... aga mida tegelikult vaja on? Uskumatult vähe, sest kas keegi teab mitu ja millist asja tal kusagil on? Tõenäoliselt vaid see, kellel on vaid need mida tal vaja.

Tundub, et ei võida see kellel surres rohkem asju. Tema sugulastel on lihtsalt rohkem asju mille pärast kakelda.

suhted..

Meil kõigil on suhted.. mingid, erinevad, head, halvad, rõõmsaks tegevad ja kurvaks ajavad, algavad ja lõppevad, alanud ja lõppenud. Et selgem ja lihtsam oleks ja neist suhetest parem ülevaade oleks on peenemates firmades töölevõetud suhtehaldurid, et oleks kindel, kas mõlemad osapooled rõõmsad või miski parandamist-selgeks rääkimist vajab. Ikka selleks, et sõprus püsiks ja tüliga lahku ei mindaks. Noh vähemalt kliendisuhete osas seda tehakse...

Ja kui nüüd rohkem ringivaadata, siis märkadki, et eestlane, kes muidu suhteliselt kehv klienditeenindaja peab ausalt arvet kliendisuhete, rahulolu ja kõige muu sarnase üle. Mitte küll nii palju kui välismaa ametivennad aga siiski, sest klient on kuningas ja teda tuleb teenindada. Sest kui ei ole klienti ei ole ka leivale vorsti peale panna, sest...

Põhjendusi on tegelikult ju palju, kuigi... miks peaks üks aus eestlane tahtma leivale vorsti? mitte liha ega sinki, ega värsket tomatit-kurki? Ja miks ta uurib ja analüüsib kliendisuhteid? mitte neid suhteid, mis on kodus, koolis, sõprade ringis? Kas sellepärast, et me oleme nii-eriti-tublid-ja-osavad, kelle ainsaks mureks on see, et klient läheb minema?

Aga mis siis saab, kui kogu aur läheb kliendile? Ja me ei vaevugi teadasaama, et me oleme viletsad hirm-isekad sõbrad/kaaslased, kes kisklevad tühiste asjade üle ja leiavad aega vaid siis, kui midagi targemat teha ei ole. Kas tõesti on klient tähtsam, kui kõik teised reaalselt meie elus olevad inimesed? Pahatihti leiame me sellise viimase üle ennast mõtlemas alles siis, kui peale keskööd külmkapi uksevahel endale võileiba teeme.. ja sinna vorsti peale lõikame.. just, vorsti ja mitte sinki, ega liha, ega värsket kurki-tomatit.. sest neid öisest bensiinijaamast ei leia, sest iseenda pärast ei viitsita poodi minna ja ajaks kui hakatakse teistele mõtlema, viimased juba jalgalasknud või siis ühe jalaga uksest väljas.

Miks me ei viitsi uurida, mis teisi huvitab, miks lendame me kohale mingi "standardpaketiga" lootes, et see just parim ja kõigile sobivaim-meeldivaim? Miks oleme pealiskaudsed ja üldistavad? Vaevalt, et ajapuudusest või heast järeldamisoskusest. Või on põhjuseks hoopis tänapäevane kehv keskendumisvõime? Oskus või oskamatus kuulata ja kaasa mõelda vaid 15 minutit.. juhul, kui leiame enda jaoks piisavalt intriige, värve, suhtedraamasid ja lihtsakoelisi keerdkäike. Või hoopiski kuldkala mälu, mis suudab unustada kõik olulise ja ebaolulise, teades, et särje mälu on 2 sekundit ja sinnani on veel arenguruumi.. mitte palju, kuid siiski..

Tänapäeval peetakse tähtsaks oskust eraldada ebaoluline olulisest. Aga kuidas hinnatakse oskust tegeleda oluliste asjadega ebaolulist kõrvalejättes? Küsida lihtsaid aga olulisi asju. Leppida teadmisega, et iseendaõiguse tagaajamine pole mõtekas, sest võidurõõmu pole siis kellegagi jagada. Leppida, et kriitika aus tunnistamine viib kaugemale kui selle ignoreerimine.

Kas me siis oleme tõepoolest nii kehvad kaaslased - pirtsakad ja egoistid, kõigutamatud oma veendumuses, et Domestos on parem kui Dosia? Lihtne on ju vastata, et "mina olen küll hea", kuid kas see on ka aus vastus? Vist mitte, sest see tuleb liiga kiiresti.. Pikemalt järele mõeldes meenuvad aga hetked, mida võibolla tahaksime unustada - mõned suuremad ja mõned väiksemad möödapanekud, hetked mida tahaks olematuks teha, aja mille parema meelega tagasikeeraks ja uuesti alustaks. Keegi meist pole päriselt ingel. Kõigil meil on aegajalt etteruttavad emotsioonid - hetked, kus sattud sõltuvusse tunde tundmisest, kaugenedes kaaslastest, kaotades iseennast, unustades kõik muu. Paraku tähendab see, et ühel hetkel kui reaalsusest liigkaugele oleme sõudnud sulab unistustepilv ja ausat kriitikat saab palju..sest me ei võtnud aega järelemõtlemiseks ega märkamiseks. Ja enamasti tuleb see järsku..

Aga homme on siiski parem päev... uueks alguseks või uuesti alustamiseks :)

Puzzle

Nagu minu hambaarst, kes suvatseb mind varsti äratraaditada, teisipäeval teatas olevat igal hambal oma pesa. Samamoodi nagu kahvlid sahtlis ja raamatud riiulis käivad. Kõik teavad seda ja sellest tulenevalt ei ole mingi erilise uudisega tegemist. Huvitavaks läheb alles siis, kui sul on miskit, mida sa ei tea kuhu panna - noh näiteks tsikkel kortermajas või üleliigsed lilletaimed suvilas. Nad justkui on, ja nad tuleb kusagile paigutada, aga kuidas need asjad ja asukohad täpselt kokku käivad või mil moel nende omamist saab mugavalt ärakasutada vot seda esimese hetkega ei oska öelda-mõelda-arvata. Samamoodi on igasugu mõtete ja mälestuste ja lausekatketega, mis kusagilt jutuajamistest mingil põhjusel on mällujäänud. Et tundub nagu vajalik, aga kuidas ja mil viisil mugavalt toimiks ei tea.

Veidrate asjade koostoimimise õigustuseks väidetakse, et ebatavalised kombinatsioonid töötavad. Aga mil moel pole teada - ja nii võidki neid ebatavalisi kombinatsioone või sobivaid seoseid otsides ennast haigeks mõelda, et siiski üldse mitte mingile järeldusele jõuda. Sest iga asi juhtub omal ajal. Puzzle tükkidest saab tervik siis, kui miskil plaanimata sündmuste ahel annab pildile raami.. olgu see siis kellegi peale siniseks vihastamine, sinise taeva üle rõõmustamine või miskit muud.. Newton sai vist õunaga pähe, enne kui olemasolevad mõtted üheks mõistlikuks tervikuks koondusid. Ja peale seda on tükid nagu lahtivõetudmaja nummerdatud palgid, loe järjest ja sea ritta ja ongi valmis :P

Ehk, nii imelik kui see ka pole.. asjadel tuleb lasta kulgeda...Sest siis juhtuvad sündmused, mis tekitavad mõtteid, mis mõttekildudele mõtte ja sisu annavad, tervikuks seovad ja asju teistmoodi, aga imekombel töötavana näitavad; kinnitavad või lükkavad ümber meie arvamusi; näitavad teed roosade unistusteni. Maha plaanid ja elagu unistused :)

ükskõiksusest

Eile lugesin ma ühte raamatut.. tuleviku trendid oli vist pealkiri. Ja enamuses oli selle sisuks asi, mille üle vahel mõtlema sattun.. ükskõiksus nimelt..eelistuste puudumine..igavus.

Kui ollakse vihane.. siis on näha, et inimene on elus.. 110%, sest tal on midagi öelda ja ta ei jäta seda mingilgi tingimusel ütlemata. Kui ollakse õnnelik ja õhinas, on see ka kaugele paista; kuid kui pole seda ega teist.. siis ollaksegi ükskõikne - ei ole eelistusi, ollakse leppinud sellega et kõik kulgeb kusagile suunda... igav, turvaline, etteteatav.

Kui toimub midagi, siis lihtsalt vagura lamba kombel lepitakse sellega, et OK.. teeme ära.. aga midagi, mille järgi võiks eeldada, et eelistatakse seda või teiseks... neid lihtsalt ei ole.. sest ühel või teisel hetkel saabub pärale see lamba ükskõiksus ja kõigega leppimine.. Selline ära-sega-mind-ma igavlen olemine. Lihtsatest asjadest ei osata enam rõõmu leida ja ainus, mis vähegi elluäratab on miskit väga suurt ja koledat.. kahjuks... Igapäevane elu ongi selline mitte-keskenduv kulgemine, mis ei lase süveneda, mis tekitab tunde, et kõikseaeg ongi olnud igav.. ja see on kestnud vähemalt 20 aastat.. ja enne seda oli elu ilus ja toimus igasuguseid asju..

Kuigi tegelikult on huvitavad tegemised ja asjad kinni lihtsalt selles, et peaks ettevõtma ja tegema.. midagi, mida pole kunagi varem teinud, mille tulemust ei tea... Et oleks midagi oodata, mille kohta täpselt ei tea, mis see on või mis juhtub, aga kindel värk, et see põnev saab olema.. sest tegelikult võib ju igaüks olla ingel, kes kavala näoga näpp suus otsa vaatab ;)

Kui kõik ausalt ärarääkida..

Siis tuleb alustada sellest, et ühel peaaegu aprillisel või natuke juba maisel päeval sai minul kõigest kõrini ja need lennupiletid tundusid niiii ahvatlevad ja netist asjade ostmine nii lihtne ja hea, et seal ja siis sai tehtud plaan ja umbes täpselt 15 päeva pärast pidigi juhtuma see, et mina oma unistuste poole liikuma ja neid täitma hakkan.

Vahepeal läks muidugi jube kiireks, sest lõputöö oli vaja kaantevahele saada ja lõplikult äraanda. Aga kõige sellega sain ma suht napikalt hakkama ja 2 minutit enne Riia bussi väljumist isegi bussile jõudsin :P

Riias oli kena, aga ei miskit erilist. Dublin mulle meeldis. Kuidagi selline õhurikas ja sõbralik ja õhtul väga õllene. Pealegi nägin ma Dublinis päris mägesid, mida ma siis nagu Don Quiote' Dulcinead jälitama läksin, sest need paistsid nii lähedal ja ma mõtlesin, et vähemasti parema vaate võiksin ma neist saada. Tund aega peale seda mõtet olles vahepeal mäed silmist kaotanud ja nad mitu korda jälle üles leidnud küsisin ühelt kohalikult politseinikult, et palju sinna siis maad on veel.. ja sain vastuseks et 5-10 miili. Misjärel otsustasin, et parem varblane peos kui vares katusel ja et mina neid mägesid püüdma ei lähe rohkem. Ja pidutseda oskavad iirlased ka. Nende pubid on lihtsalt sama suured kui meie ööklubid ja vahel on keldrikorrusele ka päris klubi peidetud. Peale pooltteist päeva Dublinis liikusin Pariisi.

Pariis on Pariis.. absoluutselt vahva ja inimesed on samuti vahvad, mitmenäolised ja kirjud.. ja hästi avameelsed. Kuigi see viimane tähedab ka seda, et ausalt ja avameelselt need tegelased vahel pikalt tuleb saata, sest täitsa tihti ilma keerutamata küsitakse, et mis su nimi, kas sa elad üksi ja kas sa oma telefoninumbrit ka annaksid. Ja homod on seal hoopis homomad.. kuigi nagu selgus elasin ma 4 päeva nende linnaosas, aga ainus keda nagu tähelepanin, et talle vist mehed meeldivad, oli meie hotelli admin, sest vaatamata sellele, et ta ise mees olid tema kulmud palju kenamateks kaarteks kitkutud kui minu omad. Aga et prantsusmaa Pariisiga ei piirdu, siis läksin ma ükspäev Fontainebleud uurima. Täitsa vahva oli.. ja vahel on ka teepeal kohatavad teised turistid lahedad.. vahetad nendega mõtteid ja saad ise ka targemaks.. et kuidas elu mujal ja mida teised inimesed arvavad, mida on näinud ja kuhu endalgi tasuks minna.. Ja just sellepärast, et mina ühtede vahvate austraallastega kokkujuhtusin jõudsin ma siiski Giverny külastuse plaani võtta.

Vernoni rongi peale, mis siis mind kohale pidi sõidutama jõudmine läks sama napikalt nagu Riia bussilegi, sest miskipärast piletiautomaat mulle seda sihtkohta ei näidanud. Aga pileti ma kätte sain ja Vernon on ikka väga ilus linn.. ja see jalutuskäik Givernysse.. mjau, see oli mõnus - päike, õitsvad moonid karjamaadel.. Giverny ise oli mulle siiski väikeseks pettumuseks, mitte et seal oleks kole või igav olnud, aga see raamat, mille olin enne endale hankinud ja kus kõikidest aastaaegadest pildid sees lihtsalt oli uhkem. Ja õhtuks jõudsin jälle Pariisi tagasi, ja et asi ehtsam oleks siis käisime Mareille'iga Seine'i kaldal natike siidrit (seda ehtsat) joomas ja juustu söömas, ning sellega vist saime kohe une fille parisienne'i staatuse, sest laevatäis jaapanlasi otsustas meid ja kõiki teisi õhtu ja jõeäärse nautlejaid pildistada. Järgmine päev kulus puhtalt kõigile muuseumitele ja triumfikaarele.. Valenciasse jõudsin tibake enne kella 11 õhtul. Ja seal oli soe :P

Ja seal oli vahva seltskond ja toidufestival ja päike ja rand ja õhtusöök ja viiulid ja metroo.. uskuge või mitte aga see on üks kõige normaalsemaid transpordivahendeid mis linnade jaoks on väljamõeldud. Ja vahemeres oli hea ujuda ka. Aga et miski liiga pikaks ei veniks ja igavaks ei muutuks siis peale pooltteist päeva ja värskeid maasikaid ja lõhnu ja maitseid asusin ma teele Bergamo poole, kus pidin veetma õhtupooliku, et järgmine hommik lennukiga Riiga jõuda.

Bergamo oli hoopistükkis teistsugune, sest kui keegi ootab sind ja sul on ööseks katus peakohal tunduvad kõik kohad hoopis sõbralikumad. Vanalinn tundus hoopis väiksem, mägi kus see vanalinn oli hoopis laugem.. aga seekord oli see ehtne itaalia õhtusöök, mis elu vahvaks tegi.. ja see, et vahet ei ole kas sa oled Eestist või Itaaliast, aga Dublinis külastad just samamoodi Ann Summersi poodi, kuigi jah, need kostüümid jätsin ma proovimata. Ja hommikul murdsin ma 10 luku ja riiviga hostelist välja, sest kedagi ei paistnud seal kohal olevat ja lennujaamast sain kätte kauaoodatud limoncello. Aga selleks, et kõik see jutt värvikam saaks võib pilte vaadata siit: http://picasaweb.google.com/triipsik/DublinPariisValencia

Ja kuigi koju jõudes ootas mind lõputöö retsensiooni näol mitte just kõige positiivsem üllatus, siis kaitstud ma oma töö sain. Ja seega saab nüüd pidu ja tralli ja enam ei pea ma mitte midagi õppima.. kui just kokakursused mind huvitama ei hakka ;) Ah jaa.. ja pikemas plaanis plaane iseenda jaoks võiks ka tegema hakata nüüd :)

Päikest!