Kuidas veeta suve, ehk mida meie Marekuga eelmine suvi tegime...

Kuidas kõik alguse sai…

Lühidalt võttes näidati telekas miski päev „Toskaana päikse all” filmi. Ja üle hulga aja saime me Marekiga Nimegas kokku, kus siis meie kohaliku konnatiigi väiksuse üle kaeveldes otsustasime, et lähme Toscaana juuksenõela otsima… Tehtud-mõeldud, natuke uurimist-planeerimist, piletid taskusse ja arrivederci…

1. juuli

Saabusime õhtul Bergamo lennujaama, ja et ise olime juba suht väsinud, otsustasime, et Milanosse läheme homme ja täna jääme Bergamosse. Vastavalt trip.ee miskile kirjutisele hakkasime siis jala linnapoole kõndima, sest ainult 2 km pidi sinna olema. Nojah, oli ka, ainult et poole teepeal selgus, et jala üle kiirtee ikka ei tasu minna ja tuleb vist tagasi kõndida. Siis peatas üks lahe umbkeelne itaallane auto ja otsustas, meid linnapiirini viia. Kuna kell veel väga kaugel ei olnud, sõime ära selle söögi, mis oli kaasas. Loomulikult tuli välja ka, et Marek on kaasatirinud 22 kiirsuppi, kuigi jah, ma ei saa aru kuidas ta need kavatseb ära konsumeerida, sest miskit ööbimist või ametlikku plaani meil ju oma liikumiste kohta ei ole.

Aga eks me hakkasime vaikselt ikka ära ka väsima ja endale ööbimist otsima, alustuseks muidugi ülevalt linnast mis hästi ilus tundus, aga samas ei teadnud ükski kohalik ka sealsete väikeste tänavakeste nimesid, nii et orienteerumisega olime ikka natuke hädas. Ja siis ja siis tuli tunnistada, et toimub miski filmifestival ja kõik mõistliku hinnaga toad on võetud, mis võetud. Üritasime miskit magamiskohta ikka leida ja lubatigi meile 60 euriga apartement öösel kell 1 aga kui kohale läksime, kerkis hind käbedalt 80-le ja see tundus ilmselge nöörimisena. Et meil jätkuvalt oli plaan linadevahel magada, siis tulime tipa-tapa ülaltlinnast alla ja asusime kõiki ettejäävaid hotelle kammima. Selgus, et 90-100 raha eest saab kõikvõimalikke mugavusi 4tärnikateski, aga see oleks me eelarve juba alustuseks kihva keeranud. Viimaseks võimaluseks jäi üks pisut kaugem hotelllike, mille kohta lähemalt küsides selgus, et seda mitte enam olemas ei ole. Need teavitajad olid aga lahkesti nõus meid kusagile muusse hotelli toimetama, millega meie rõõmuga nõusse jäime. Ainult, et ka seal ei olnud ühtegi vaba harjakappi, toast rääkimata. Ja nii ei tahtnud meie ka teistele koormaks jääda ja lasime ennast rongijaama sõidutada, et esimese rongiga Milaanosse purjetada.

Vahepeal oli rongijaama uksed suletud ja 2 tegelast oma suurte kohvritega juba telkisid rongijaama esisel platsil. Ega meilgi muud üle ei jäänud, kui oodata rongijaama avamist ja seni oma magamiskotid lahti rullida. Ja nii saigi juhtuma see, et meie oma senise elu ja olemise veidi ümber hindasime, sest rongijaama ees konide keskel ei olnud kumbki reisisell veel kunagi maganud. Et minul varem uni ära läks, siis jõudsin veel ühe boliivlasega törtsu juttu ajada ja kuulsin, et tema Milanos tööl, sest kodus pole ei tööd, ega leiba. No ja jaama ees magavast Marekist jõudsin ma veel pilti ka teha ja ära näha, et inimesed liiga vara rongijaama kipuvad tulema, et siis oma kohvrite ja reisipampude najal viimaseid unenägusid vaadata.

Ilm läks valgeks ja rongijaama uksed avati, saabus hommik…

Teine päev

Rong peaks väljuma poole tunni pärast. Aga piletiautomaadid ei tööta :(

Perroonilt leidsime ühe inglisekeelse vanema meesterahva, kes ütles, et siis saab osta piletid rongijuhi käest ja et tema üldse neid masinaid ei usalda – topid raha sisse, aga tagasi ei pruugi midagi saada. Vahepeal sekeldusi ei juhtunud, saime rongijuhilt oma pileti ja nii me Bergamost Milaanosse veidi enne kaheksat jõudsime. Ööbimiskohtade suhtes olime ka juba haritumad. Otsustasime vaadata üle kõik, mis rongijaamast minnes teepeale jääb. Aga ega me midagi paremat ikka ei leidnud kui Lonely Planet soovitanud oli. Hea oli see, et saime toa kohe kätte ja pooliku ööune ära lõpetada. Voodis magamine on ikka üleprahi, kui eelmine öö rongijaama ees veedetud. Vaatasime linna peamised vaadatavad objektid ära, jõlkusime niisama, otsisime üles Milaano moekvartali. Leidsime üles isegi Mareki poolt väga vajalikuks peetud Roberto Cavalli poe, luristasime veini ja muud põnevat ei juhtunudki see päev. Otsustasime, et Milano on igav linn ja järgmine hommik põrutame Firenzesse….

3.juuli

Et alustasime hommikut vara, siis rongis pakutavad joogid ahvatlesid. Mina võtsin kakao ja Marek kohvi. Nujah, alati tasub küsida enne, mis pakutav maksab, sest kokku küsiti meilt 8 raha… ja see jook oli tulisoolane. Never-ever ei osta enam kusagilt kahtlasest kohast keedetud jooki.

Firenzes oli palav. Ja jälle sai teemaks ööbimiskoht. Mõtted liikusid raamatust loetud campingu suunas, sest kõlas odavalt ja linnalähedaselt. Chekkasime ka turismiinfo üle, saime kaardi ja hotellidele enam ei panustanudki, sest camping oli ikka palju odavam. Bussiga kohalesaamisega läks libedalt, kuigi kõik itaallased inglise keelt ei räägi, said nad juba meie seljakottide järgi aru kuhu plaan liikuda ja meile anti teada, kui vaja maha minna. Kohti jagus ja telgid asusid puude varjus, seega täitsa ok. Camping paistis olema mõnus, vaatega linnale ja nagu hiljem selgus magasime siis oliivipuude all. Vaatasime ka muud võimalused üle ja läksime linnapeale.

Vaatasime ära PonteVecchio ja oma arvates ka Uffisi galerii, aga siiski selgus, et Uffisi hoopis kõrval majas asub ja see mida külastasime oli Palazzo Vecchio. Hästi ilus ja palju kuulsaid maalikunstnikke oli oma töödega sealseid seinu ja lagesid kaunistanud. Et väljas oli palav ja meie lühikestes ja varrukateta riietes, siis kirikute tuuri jätsime järgmiseks päevaks.

Mingil naljakal põhjusel peeti meid igal pool ameeriklasteks ja meile jagati flaiereid iseseisvuspäeva ürituste kohta, aga see ei ole oluline kui jalad suurest kõndimisest katki ja väsinud. Astusime siis igasse võimalikku poodi-apteeki, et hankida miskit jahutavat jalageeli, mida mingil põhjusel polnud kodust kaasa pakkinud, aga võta näpust. Seletasime, mis me seletasime aga pakuti meile mingil põhjusel kord veenilaiendite ravimit või hoopis tselluliidi geeli. Ehk siis tuli tunnistada, Itaalias on jalahooldusvahendite olemasolu suht väga juhuslik, et mitte öelda olematu, sest lõpuks õnnestus meil midagi ligilähedast hankida. Shoppamiseks oli ilm hirmus palav ja nii tagasi jalutasimegi. Õhtul tegime plaane järgmiseks päevaks…

4.juuli

Ilus udune hommik Firenze kohal. Hommikuvärskust ja jahedust veel jagus kui laager juba ärkas. Rätikud õlale, pesema, sööma ja siis linnapeale. Et olime oma jalad juba haigeks kõndinud, siis plaanisime tänast päeva vaiksemalt ja rahulikumalt võtta. Alustasime lähedal asuvatest kloostritest ja siis otsustasime üles otsida Firenze aiad, lõpuks leidsimegi, aga sinna pidama ei jäänud, sest lõuna aeg hakkas lähenema. Ostsime kohalikku jäätist vahepalaks ja läksime rongijaamast uurima, et kas minna Sienasse või Pisasse järgmisel päeval. Ronge sõitis mõlemasse päris tihedalt ja nii vaaatasime välja kellaaja, millal umbes peaks kohal olema. Vahepeal sõime McDonaldsis ja Marek leidis endale Goluboi Tchemodani, mida ta siis järgmine päev tahtis ära osta. Käisime ka lähedalasuvat kindlust uurimas, aga sinna meid ei lastud, sest see riiklikus kasutuses. Jalutasime ka läbi eelmisel päeval vaatamata jäänud kirikud. Hästi ilusad, kuplialused ingleid täismaalitud, tõesõna justkui pilvedele lähemal oleks olnud. Lõpuks jalutasime koju, mitte küll kõige lühemat teed pidi, aga see tee oli nii ilus, mägede vahel, kahel pool teed villad ja õitsvad puud.

Õhtu ei alanud just väga põnevalt, aga jalgpall polnud veel alanud ka ;) Oli poolfinaal ja itaallastel igati hea võimalus võita. Teleka ees terrassil saime tuttavaks teiste campingus olijatega. Kaks 19 aastast tüüpi USA-st kes tunnistasid et nende alla 21 keelatud alkoholipoliitika soodustab igati alkoholi liigtarvitamist, Shawn Canadast, kes juba 3 kuud mööda Euroopat ringi reisis, Lucy ja Matt UK-st. Nemad tulid just Roomast ja kiitsid sealset campingut ja rääkisid lõbusaid lugusid baarmanidest Mr. Toasty-st, SixPackist ja Dog-ist.

Nagu juba teada Itaalia võitis poolfinaali ja siis läks alles õige pidutsemine lahti. Inimesed tulid tsiklite ja autodega tänavatele, lipud käes ja liikusid siis meie laagripaiga lähedale väljakule. Tuleb tunnistada, et meie öölaulupeod on väike ja vaikne üritus võrreldes itaallaste pidutsemisoskusega. Hästi vahva oli, aga et järgmine hommik oli plaan vara sõitma hakata, siis läksime varsti magama.

Mingil hetkel kuulsin ma krabinat, mis ei tahtnud lõppeda. Küsisin siis Marekilt et kle mida sa krõbistad seal. Tema siis vastu, et ju naaber pakib asju, mulle tundus siiski, et kusagil on miski loom on. Ma läksin välja vaatama ja sain aru, et krõbin tuleb meie telgi põranda alt, aga seda kes seal krõbistab ei näinud. Alati konitav Marek tõmbas siis juba suitsu, kui ma receptionist öövalvuriga tagasi jõudsin. Öövaht vaatas taskulambiga telgi alla ja ütles, et miski väike ohutu loom seal on, kui küsisin, et kas nagu hiir, siis kinnitas ta et nagu hiir. Asutasime ennast uuesti magama, ärkasin sellepeale, et Marek oma voodiga vastu põrandat prõmmis. Küsisin, et mis ta nii teeb, ega see loom näi tahtvat sealt ära minna. Jäin jälle magama, kui Marek mulle ütles, et kle ta on sinu voodi all. Vaatasin siis telefonivalgusel, et kes ta on. Miski selline ümmargune kassisuurune loom oli, haaras miski paberi hammastevahele ja läks. Minuarust oli see skunk või midagi taolist sest igaljuhul ajas ta vastikut haisu ka. Marek arvas, et siil. Kindlasti ei olnud ta aga hiir ja kell oli umbes 5 hommikul juba…

5.juuli

Itaalias rongiga sõites võib näha iga suurema künka otsas keskaegset vanalinna ja selle ümber uut osa. Rongijaamad asuvad kusagil uuema osa servas tavaliselt. Samamoodi Sienas. Ja Siena on ilus, keskaegne ja terviklik. Mõnus koht kus eladagi tahaks ehk. Vanalinna vaateplatvormilt paistavad mäed ja viinamarjaväljad, linna ümbritseb kõrge ja paks tellistest linnamüür. Inimesed on hästi sõbralikud - nagu oleks sattunud filmist tuntud Itaaliasse, kus pesu akna all nööril kuivab, koolilapsed rongkäiku teevad ja laulavad. Kus on nii puuvilja-, kala- kui ka lihapood ja lihunik. Selline päris. Ja linnaväljak, kus ei ole mustanahalisi kaupmehi ja kus on ruumi. Neil kõige kitsamatel tänavatel, mida nägime oli ruumi ja turiste ei olnud liiga palju. Ja autod parkisid majade võlvitud varjualustes ja kusagil ei paistnud silma midagi mis oleks üliväga kommerts või muud moodi sobimatu.

Kogu selle koosluse imetlemise juures tuli meil aga ka järgmiste päevade peale mõelda. Et kuhu järgmiseks sõidame. Et kohtade olemasolus kindel olla siis helistasin enne väljavalitud campingusse Grossetos, vahemere ääres. Ja…seal ei olnud kohti, sest nädalavahetus oli juba ka lähedal. Aga see oli õnnetus meie õuel, vahemereäärne puhkus tõotas vastu taevast lennata. Järgmine koht oli vaja leida kohe ja soovitavalt selline, mis meie muude reisiplaanidega sobiks ja neid uppi ei ajaks. Et olime vaikselt mõlgutanud mõtteid ka Rooma minekust, neile aga palavuse pärast natuke mulda peale visanud, siis tuli Marekil mõte, et ehk läheks ikkagi Rooma. Lucy ja Matti sõnul oli Rooma camping igati lahe ja kindluse mõttes sinna helistasimegi. Kohti oli ja meid oodati :)

Aga kõht nõudis oma ja nii me siis söögikohta otsisimegi. Päris restorani ei tahtnud ja neid saiu mida mujal pizza ja pannini nime all müüdi ka ei tahtnud. Mõtlesime, et ehk leiab alllinnast midagi sobivamat, kui meie teele jäi silt ristorante ülikooli uksel. Tehtud-mõeldud, sest seal saab kindlasti päris-kohalikku sööki ja mõistliku raha eest. Ja see pasta oli hea, vahelduseks iga-lõunasele McDonaldsile ja tegelikult parim mida üldse tahta võis, kuigi kohalikus kassapidajas me väheke hämmingut tekitasime, sest ei olnud meil ei sööklakaarti ja ei saanud me ka aru palju meilt raha taheti…

Söök söödud mõtlesime tagasiminekule. Tee läks allamäge ja pakkus palju postkaardivaateid. Ühel hetkel olime jõudnud päris kaugele kesklinnast, kuid kuna polnud ühtegi teist teed, siis pidi see vist õige olema. Ja peale mõningast kõndimist nägimegi viita, mis keskuse poole juhatas. Ja peale järgmist käänakut oli järgmine silt, justkui kaoks linn meie eest ära. Päris palav oli ja kogu aeg näitasid viidad vasakule :S
Lõpuks näitas üks viit ka rongijaama suunas, märkasime ka rongijaama, kuid see ei paistnud õige olevat. Tegelikult oli, ainult et teiselt poolt vaadatuna. Olime mingil imekombel vanalinna käänulistel tänavatel suuna kaotanud, ja keskpäevane päike ei reetnud ka seda. Aga lõpp hea-kõik hea - rongi ja Firenzesse tagasi viis me tee.
Õhtul pakkisime asju, ajasime tuttavatega juttu ja vahetasime meiliaadresse. Rooma ootas meid ja skunk-siil oli ka täitsa rahulik…

6.juuli

Kõik teed viivad Rooma ja kõik veidrikud tahavad ka sinna. Vahelduse mõttes saime me endale rongis mingi kahtlase naabri kellega piletikontroll ka seletama tuli ja nii palju kui meie aru saime olid selles jutus sees nii polizia kui carabinieri. Ehk väääga kahtlane. Ja nii kui ta meie kupeest välja astus nii meie magajate teesklemisega pihta hakkasime kui kedagi kusagil liikumas kuulsime. Aga õnneks kedagi naljakat meie kupeesse enam ei tulnud. Rongiaknast möödusid maastikuvaated seedermändide, päevalillede ja mägede ja orgude ja võlvitud sildadega. Ja Roomas tuli olla ettevaatlik, sest seal pidada taskuvargaid jaguma igale sammule. Rongijaam oli väga suur ja metroojaam oli ka väga suur ja kõik tundus kuidagi mugav ja kodune, peale seljakoti, mis väheke raske oli. Bussiga jõudsime campingusse saime megaodava ööbimise ja alustasime ringivaatamisega. Bassein koos lamamistoolide ja basseinibaariga, taamal rohelised mäed. Söögikohas suur ekraan jalgpalli jaoks….

Lõuna oli märkamatult kätte jõudnud ja meie üle-kiirtee-toidupood ahvatles. Teinekord on tõsi, et silmadega sööks rohkem, kui tegelikult ja liiter jäätis käis meile üle jõu :)

Meie mure lahendasid naabriks olnud filipiinlased, kes priimusel toitu vaaritasid ja jäätise tänulikult vastu võtsid. Ja siis randa… või siis basseini äärde. Päike säras, vesi oli soe, muusika mängis, elu oli ilus. Ja läks õhtul veel ilusamaks kui pidu pihta hakkas, suur ekraan näitas pilti, DJ mängis muusikat, showbarmanid näitasid oma oskusi. Ja rahvas tantsis, nii põrandal kui baariletil. Seda kohta võib küll kõigile soovitada,

7. juuli
Öeldakse, et Roomas tee nagu roomlased ja nii siis pikakõrvaliste jänestena metroos liikusime :) Esimese hooga Colosseumi juurde. Väljast vaadates on see kole, kui ausalt öelda. Ega me seest väga ei näinud, sest Colosseum EU kodanikele tasuta ja järjekord tegi pool tiiru ümber hoone. Kapitoolium ja Foorum selle eest olid lahedad, kuigi päike säras lagipähe ja oli palav nagu kärbsel kõrbes.
See valge tort-monument, mida iga itaallane vihkab oli ka väga võimas. Imelikul kombel Roomas saime orienteerumisega väga hästi hakkama, mille pärast ma ei teagi, aga põhimõtteliselt oli see ainus linn, kus väga ei pidanud kaarti vaatama. Kuidagi suur ja õhurikas. Kirikud, galeriid, väljakud, mõnus. Panthenon on peitunud teiste majade vahele, jällegi selline suur-suur ehitis, et ei mahu kuidagi pildile. Laest tulev valgus, selline eriline.. Trevi purskkaev, rahvast ümbritsetud, väiksel väljakul suur-suur helesinise veega värskendav oaas omamoodi. Ja 2 münti viskasime ka sinna, üks selleks et hästi läheks ja teine selleks, et Rooma veel kunagi tagasi jõuaks.
Hispaania treppe vaatasime ülevalt poolt, täitsa toredad aga ei midagi erilist. Linna panoraam aga väärt vaatamist. Siis jõudsime aga parki, mis maapealse paradiisina tundus, tegelikult oli see kõigest õitsev magnooliate allee, mis lõhnas lihtsalt nii hästi ja pakkus varju, muud ei olnudki vaja.

Olime hakanud vaiksemalt edasi kulgema, oli see siis palavuse või väsimuse pärast, igal juhul otsustasime koju minna. Poest läbi ja proviant kaasa…peaks ju kiirelt saama, aga ei. Kassa sabas, kus oli umbes 5 inimest kulus meil pool tundi, sest kassiir suhtles klientidega :) Arutasime siis omaette, et meie säästuka kassiirid saaks sealse 5 inimese töö tehtud. Ja et see meie oma on regionale kassiir, et igal võimalikul hetkel peatub nagu kõige aeglasem rong.

Õhtu oli mõnus - väike kohalik vein, basseiniääres muusikat kuulates, tähti vaadates oli elu ikka ilus ja hea. Selline puhkuse tunne, mida peaaegu enam ei mäletanudki. Et maailm oleks justkui peopeal, võta ainult vaevaks seda avastada, sest vabadus minna ja vaadata on. Ja järgmine päev plaanisime vaadata Vatikani…

8.juuli
Vatikan it is. Suur järjekord tähendas, et olime sattunud õigesse paika. Vatikani muuseum – võimas. Maalitud trepikäigud, Raffaeli laemaalingud, maast laeni ulatuvad gobeläänid. Saalid täis maalitud geograafilisi kaarte, kaarlaed freskosid otsast-otsani täis. Hingematvalt ilusad kabelid, raamatukogu, mille seina iga sentimeeter oli maalitud, vaated akendest Vatikani hoovidesse, Sixtuse kabel… Ilus, hästi säilinud, aga inglikestega kabelid meeldisid mulle rohkem. Aeg läks ja olime muuseumile tiiru peale teinud.

Edasi läksime Peetri katedraali vaatama. See väljak on ikka mega-väga suur. Järjekorra järgi leidsime ka paavstide hauakambri. Kusjuures sarkofaagile kirjutatud kuupäevad on hoopis paavstiks saamise ja suremise kuupäevad. Nägime ära ka Peetruse haua. Torni ronima ei hakanud, sest järjekord oli pikk ja ronida ka ei tahtnud. Aga see katedraal seest, hästi-hästi suur ja sopiline. Ei oska seda sõnadesse pannagi, pole varem midagi niisugust näinud. Pilte ka ei teinud, sest nagunii oli pime ja ega midagi väga oleks õnnestunudki ära mahutada.

Kolasime veel natuke Rooma kesklinnas ja siis läksime tagasi koju. Ja tegime hästi, sest see palavus ei võinud lõpmatuseni kesta – paduvihma hakkas sadama.

Olime juba 2 päeva kohal olnud ja oli vaja vaadata uus koht. Cinque Terre’s ei olnud kohti, Veneetsiat pidasin ma kalliks ja liiga palavaks, Marek küll korra ütles, et tema tahaks Veneetsiasse, aga läks siis suitsetama, valikuks jäi Livorno. See tähendas meie plaanitud Vahemere-äärset puhkust. Helistasime veel ära ja broneerisime endale elamise. Hea oli, ööbimine olemas, vaja veel pakkida asjad ja siis suure ekraani ette pidu pidama. Sel õhtul jõudis Marek korraks ka baariletile :D. Miski umbes 1 paiku läksime magama, sest hommikul oli vaja vara sõitma hakata…

9.juuli

Hommik. Jõudsime ilusti rongijaama, et Livorno poole sõita. Võtsime piletisabas kohad sisse, sest automaate me ei leidnud. Vajasime 2 piletit Livornosse ja et seda saada tuli ära seista üks väga aeglaselt liikuv saba. Saba oli uimane sellepärast, et ka mõned jaapanlased tahtsid pileteid. Mõistlik, ja kui nende käes olevaid euroopa rongiaegade piibleid märgata, siis võiks arvata, et nad teavad mida tahavad. Arvamused aga, pidid olema kõigi hapuksläinud asjade algus. Loomulikult nad ei teadnud, mida nad tahavad ja lõpuks oli kõigil neist kõrini, kuigi nad vist siiski said oma piletid.

McDonald’sist läbi ja rongipeale. Hm, ainult et ühel hetkel palus Marek kas saaksin ta asju hoida, sest ta oli oma kohvi ümber ajanud ja kellelegi kaela ka kallanud. Natuke naljakas ja natuke kurb, eriti selle jaoks kes kohvi kaela sai, aga see selleks. Sest kui maha istusime siis tänitas Marek nagu Mr.Bean, et issand jumal tal kohviplekk soki peal. No ausõna kõik möödujad ta sokke luubiga ei vaatle ju. Teeääres möödusid imeilusad Vahemere-vaated, sest sõitsime nüüd Roomast ülespoole, mööda rannikut. Päevalillepõllud ja mäed vaheldusid, helesinise mere ja purjekatega….

Rongipeal seletas konduktor meile, et millalgi peaksime liikuma rongi etteotsa, sest tagumised vagunid Grossetost edasi ei sõida. Tegime seda siis suht varakult, et mitte vales jaamas pidama jääda. Tukkusime jällegi, nagu kõigi oma rongisõitude ajal. Siis saabus jaam San Vincenzo, mis mulle kuidagi väga tuttav tundus. Uurisin siis meie broshüüri ja paistis, et asi õige. Ajasin siis Marekit, et kle lähme maha meie jaam vist ja ta ainult mõmises vastuseks. Kui ma siis ta ükskord üles sain oli rong muidugi liikuma hakanud ja kui ta ka aru sai, et olime mööda sõitnud, ei osanud ta pakkuda paremat, kui et sõidame siis Livornosse, et järgmine jaam äkki mingi teivasjaam, kuhu teised rongid väga ei sõida. Aga tegelikult olin mina siis juba suht kurjaks saanud. Livornosse jõudnud, selgus, et meil on aega 4 minutit uue pileti saamiseks, selle valideerimiseks ja jälle rongipeale hüppamiseks. Õnneks ma sain piletiautomaadist piletid kätte, sest kassa saba oli üüratu ja jooksime siis perrooni peale, valideeritud saime pileti ka viimasel minutil ja 45 minutit hiljem olime ilusa uimase San Vincenzo tänavail juba. Bussidest ei paistnud keegi eriti midagi teadvat ja nii siis oma parema äranägemise järgi Piombino poole kõndima hakkasime. Mingi suht pika maa mahakõndimise järgi teadis üks poemüüja meile kinnitada, et me ikka õiges suunas kõnnime. Kui veel edasi olime kõndinud, siis üks naine oskas meile öelda, et meie soovitud koht kusagil umbes 10 km eemal, ja et buss läheb mingi tunni pärast. Tore oli kuulda, et keegi meid inglise keeles aidata oskas, tänasime ja jäime siis ootama. Ja siis see tuli… Torm, mida oli olnud oodata, sest alates Livornost ei olnud me vahetanud ühtegi sõna rohkem kui just hädavajalik.

Ma ei teagi täpselt, kes alustas, aga öelda oli meil mõlemail palju. Minul seda, et Marek, ei otsusta midagi ja Marekil seda, et mina tema arvamust ei kuula; minul seda, et mis tähendab uhkus ei luba hääletada ja asi on kompromissides ja et enda arvamust tasub väljendada ka aeg-ajalt, temal seda, et minul juba kõik enne otsustatud oli. Nu ja arusaime ka, et tasub lugeda peent kirja, San Vincenzo oli brošüüril kirjas, aga Livorno oli suurema kirjaga :) 15minutit möödus kiiresti, ja õhk sai puhtaks. Tulemuseks kokkuvõte, et kompromissid on head ja et kui keegi midagi mõtleb, siis tasub oma arvamust väljendada ka. Olime jälle sõbrad.

Buss viis meid ilusti kohale, ja selgus et ilus liivarand ja kämping asuvad üksteisest mingi paari kilomeetri kaugusel. Ei meeldinud meile see eriti, sest broshüür ja tegelikkus hakkasid juba veidi ebameeldivalt erinema. Kämpingu broneering oli siiski olemas ja sellega kõik ok, kuigi oma kämpingu otsimisega läks aega, päris suur oli see ala. Leidsime oma kõrkjaseintega villa Arpa ilusti üles. Et tahtsime ka ümbrust näha, siis olemasolev jalgrattalaenutus läks täie ette. Nüüd olime ka ilma käikudeta kabriolettide õnnelikud omanikud. Kiirelt rataste selga, läksime siis ümbrust uurima. Alustuseks San Vincenzo ja linnarand, ja meie selle reisi esimene suplus Vahemeres. No oli see vast hea, sest kui läbi linna jalutasime, siis pidasime pärast plaani ka oma kämpingulähedasse randa minna. Seal oli ka lihtsalt imeilus. Aga mäed kutsusid ja läksime ka neid uurima väheke. Siis juba pimenes ja alustasime tagasiteed. Uni tuli ruttu, samuti ka järgmine päev…

10.juuli

Hommik saabus ja meie läksime ratastega poetripile. Plaan oli siis minna Piombinosse. Ja mägede vahel ratastega on ikka maruvahva tegelikult. Kuigi mingi maa peal tuli päiksekreemi juurde panna ja mingi hetk puhata. Päris Piombinosse me ei jõudnudki, sest paistis et see üks tööstuslinn on ja tee viis aina ülesmäge. Meile piisas täiesti kohalikust PennyMarketi poest, kus kõike head ja paremat, kaasaarvatud kohalikku veini varusime. Ja siis tee tagasi – pikad lauged laskumised ja sama lauged tõusud. Tuleb tunnistada, et Itaalias jalgratturitest hoolitakse hoopis rohkem kui meil. Ja mingite kihutavate rekkate kõrval maantee peal sõita ei olnud hirmus. Viisime oma trääni koju ja siis läksime päevitama, hästi lahe, kilomeeter ühele poole on vesi üle pea juba 2meetrit kaldast, aga kilomeeter teisele poole selline tavaline ujumise rand. Ja rahvast pole eriti kummaski, aga päike teeb omatöö ja nii me siis põrutasime jälle San Vincenzosse, kus me toidupoodi jälle shoppama sattusime. Proviandiga koju ja natuke puhkust ja sööki mõjus hästi. Aga kuna just õhtul oli mõistlikum ja jahedam liikuda, siis oli vaja meil vaatama minna kuhu viib see teine tee meie kämpingu juurest. Pealegi Toscaana juuksenõel oli ju veel leidmata.

Tee viis kohaliku küla vahele. Päevalilledeni ja tomatipõldudeni ja nende kasvatajate villadeni. Leidsimegi nõela üles :) oli teine põldude vahel üks tuhandest toskaana päiksest. Ja siis Marek ütles, et see villa just selline, kust ploomiaia Ricardo välja tuleb, ainult et ühtegi ploomiaeda seal polnud :) Jõudsime ka ühte teise väiksesse linnakesse ja selle peatänava üle vaadata. Siis juba tagasi, sest punane kuu oli tõusnud kõrgele taevasse ja putukad lendasid silma nagu tavaliselt vastu tuuleklaase. Oli olnud ilus ja väsitav päev…

11. juuli

Mareki sünnipäev. Koukisin siis kaasavõetud pasuna välja ja see oli veel täitsa terve. Igaljuhul peale ühe veini äralahendamist tuli väga hea uni ja sama tore hommik. Et oli meie viimane jalgratastega päev, siis tegime tuuri San Vincenzosse rongiaegade vaatamiseks ja läksime mereäärde. Särki küll enam seljast võtta ei kannatanud, sest päikest oli suht palju, aga märja särgiga oli ka täitsa hea ujuda :) Kui mereääres ära tüütas, läksime koju jäätist ja veini ja mida iganes sööma- jooma, sünnipäev ju ikkagi. Selline vaikne päev oli, kus jõudsime ka kõik sealsed sakslased äravaadata ja neid oli ikka suht palju …

12.juuli

Pakkisime käbedalt asjad, sest bussipeatusse oli suht palju maad ja ega me teadnud ka, kuidas need bussid jälle linna sõidavad, sest üks on see mis kirjas ja teine on tegelikkus. Et me siis suht vara seal peatuses passima hakkasime, siis sõitis meist päris palju autosid mööda ja Marek juba ütles, et tema paneb mütsi raha jaoks välja kui nii edasi läheb, et mis nemad nüüd passivad. Tuleb tunnistada, et suitsetamine pole mulle kunagi eriti meeldinud, aga seni ei ole see häirinud kui teised suitsu teevad, aga nüüd vaikselt hakkas häirima. Lõpuks buss tuli ka, ja õnneks taipasime sellelt õigel ajal maha minna, rongile jõudsime suht nibin-nabin küll. Livornosse kui kohale jõudsime, siis ostsime piletid ja kadusime üks ühte-teine teise suunda. Ausõna kõrini oli juba üksteisest. Kui ainus privaatne aeg on see, mis vannitoas veedad. Daah, ja seda privaataega on mul alati olnud ja tulemas rohkem kui siis. Meie eriti posh CisAlpino rong väljus täpselt ja nägime jälle imelisi vaateid. Massat ja Carrarat, ehk siis kuulsa Itaalia marmori kaevamiskohti, Pisat – väga koledat linna, milles asub üks viltune torn, mida me siiski ei näinud. Cinque Terre’i linnakesi, täitsa uskumatult ilusad vaated, kus meri loksub peaaegu et ukse ees ja jahid ja sadamad. Sinna tahan kindlasti millalgi tagasi.

Milanosse jõudes saabusime palava kätte. Sellise, nagu oleks sattunud kuumaõhu puhuri ette. Aga samal ajal tegi mingi veefirma oma kampaaniat ja nii me kiiret kosutust leidsime. Aga kõht oli ka tühi – McDonaldsid on õnneks alati Itaalias rongijaamade läheduses. Kuigi uksest sisse astuda oli natuke naljakas, meile tuli vastu naisterahvas, kelle meik oli näos ühtlaselt laiali valgunud, et siis nagu Alice Cooper või kes iganes. Et meie veel lennujaama minna ei tahtnud, siis vaatasime üle kohalikud shopingu variandid. Eriti palju neid ei olnud ja põhiliselt olid rongijaama ümber mingid erinevad hiina trääni poed. Aga üks lahe kingapood oli ka, kus üks dobermann rõõmsalt toolipeal magas. Me tegime pilte ka, aga ei tea veel kas see ka välja tuli. Lõpuks läksime bussipeale, kus oli õhku. Et seda ikka rohkem oleks siis istusime veel otse kondika alla ja sealt mina oma järgmise nädala tõve ka leidsin. Või oli see hoopis lennujaam, kus me peaaegu aegade lõpuni saime istuda, sest lennuk läks alles 1.30 ja loomulikult me tax-free-sse ei pääsenud.

13. juuli 06 a
Lõpuks lubati meid lennukisse. Õhku ja kodu poole siis. Ja Une-Mati tuli nagu tellitult. Vahepeal piilusin siiski aknast välja, päike tõusis. Ja pilvepeal on päiksetõus nii mega ilus. Maandusime kella 5 ajal, 10 kraadi oli, oleks ehk tagasigi tahtnud, aga kodus on ka hea :)