lemmikust-lemmikum

Tuleb tunnistada, et alati on mulle meeldinud kolada igasugu majapidamis- ja värvipoodides, kus igasugu imelikke vidinaid ja huvitavat kola müüakse.. Ja naelad ja haamrid ja kõik muu sihuke värk on mulle ka meeldinud.. nüüd siis saan kõik poed rõõmuga läbikolada...aga viimati selgus, et värviosakonnad on palju toredamad, sest naelu ja asju on minu mõistuse jaoks ikka liiga palju erinevaid... nii et ma siis nüüd parem aiaasju vaatan, sellest käib minu mõistus üle, kuigi esialgu vaja alles plaan teha, et kuhu ja mis täpselt... ruumi on nii palju et ei oskagi kohe esimese hetkega... vähemalt on mul nüüd vikat ja võrkkiigenöör ja suur hulk mõtteid :P

Kuhu küll kõik lilled jäid...?

Lilled olevat alati hea kingitus, saati siis veel sünnipäeval. Ja suvel peaks nende hankimine märkimisväärselt lihtsam olema. Isegi minu jaoks, kellele ei sobi see, teine ega kolmas... sest lilled kasvavad suvel ja valik võiks hea olla ja värki..

Millalgi Lasnamäel elades võis arvestada teadmisega, et kui punaseid nelke ei taha peaks minema kesklinnast miskit huvitavamat otsima ja kui seda teha ei viitsi siis ümberkaudsed harimata haljasalad pakkusid kõikvõimalikke kirjuid ja õitsvaid maltsasid, mida parematele tuttavatele täitsa kinkida aitas..

Ajad on möödunud ja putkamajandus on otsasaanud... poodi peetakse selleks, et müüa ja kasu saada. Ja et müüa, peaks olema kaupa, eriti suvises lillepoes. Aga võta näpust, no ei olnud. Oli paar roosat nelki, palju loomulikku surma ootavaid viimases nooruses roose ja igas värvitoonis krüsanteeme ja lillasid levkoisid :S Ei ühtegi kellukat, liiliat, lillhernest, isegi mitte kipslille.. Ja siis teatati mulle, et lett on lilli täis ju... justkui oleks keegi koheselt suuremas koguses odavaid matusepärgasid tellima tulemas... sest krüsanteemid ja lillad levkoid millegi vahvamaga küll ei seostu...ja nii kõndisin ma järgmisse kehvalt varustatud lillepoodi, sest haljasalad on nüüdsel ajal maltsavabad...