See Tartu ei ole enam see Tartu

Kõik sai alguse sellest, et kõvaketas läks ja hotelli invatuba tuli ja kõik vedas kuidagi viltu, kuid põhjus, miks see Tartu ei ole enam see Tartu on hoopis teine.

Enam ei ole seda vaikset linna, mis juba varajasel õhtutunnil vaikseks jääb, kus laternate valgel kolada ja Toomemäe mänguväljaku kiik hõivata. Niisama mõtteid mõlgutada, unises linnakeses uidata, kohvikus jalgu puhata ja juttu ajada ja teha veel üks tiir.

On üks Tallinnale järjest enam sarnanev, kiirustav, killustikune-betoonine kõrgusse kerkiv linn, kus kasiinod plingivad-vilguvad tihedamaltki kui pealinnas. Aga võibolla on üks ajajärk lihtsalt otsa lõppenud .......:)

Ilus, ilus, ilus on maa...

Kui keset pilkaselt porist nädalat ärgata laupäeva hommikul päikse piilumise peale, siis tekib kohe selline tahtmine välja minna, hingata karget talvist õhku ja nagu päevakoer igast päiksekiirest viimast võtta.

Ühel sellisel hommikul ajasin ma oma kaaskondsed jalule ja läksime üle hulga aja maale. Sigudikud olid põllul sügiskünniga tegelenud ja moodsa ruudumustri oma kärssadega kujundanud. Eks näis millega nad siis kevadeks hakkama saavad, aga mitte sellest ei soovinud ma kirjutada. Vaid hoopis sellest kuidas üks koleputk hämmastavalt ilus tundub, kui sinna on jääkristallid külmunud, kui kõik on kergelt kahutanud ja külmast hall, ja õhk on ometigi nii selge, ja värske et seda võiks noaga lõigata. Ja sellest, et väga vahva on koristada kokku oksi ja puid ja näha kuidas metsas tekib uus vaatenurk, kui võsa on vähemaksvõetud ja kõik on lihtsalt nii-nii ilus...

Ja üks ütlemata vahva päev ütlemata toredate inimeste ja kuuma tee ja võileibadega oli...

sellel pildil veel põrandalampi ei ole....