Siis tuleb alustada sellest, et ühel peaaegu aprillisel või natuke juba maisel päeval sai minul kõigest kõrini ja need lennupiletid tundusid niiii ahvatlevad ja netist asjade ostmine nii lihtne ja hea, et seal ja siis sai tehtud plaan ja umbes täpselt 15 päeva pärast pidigi juhtuma see, et mina oma unistuste poole liikuma ja neid täitma hakkan.
Vahepeal läks muidugi jube kiireks, sest lõputöö oli vaja kaantevahele saada ja lõplikult äraanda. Aga kõige sellega sain ma suht napikalt hakkama ja 2 minutit enne Riia bussi väljumist isegi bussile jõudsin :P
Riias oli kena, aga ei miskit erilist. Dublin mulle meeldis. Kuidagi selline õhurikas ja sõbralik ja õhtul väga õllene. Pealegi nägin ma Dublinis päris mägesid, mida ma siis nagu Don Quiote' Dulcinead jälitama läksin, sest need paistsid nii lähedal ja ma mõtlesin, et vähemasti parema vaate võiksin ma neist saada. Tund aega peale seda mõtet olles vahepeal mäed silmist kaotanud ja nad mitu korda jälle üles leidnud küsisin ühelt kohalikult politseinikult, et palju sinna siis maad on veel.. ja sain vastuseks et 5-10 miili. Misjärel otsustasin, et parem varblane peos kui vares katusel ja et mina neid mägesid püüdma ei lähe rohkem. Ja pidutseda oskavad iirlased ka. Nende pubid on lihtsalt sama suured kui meie ööklubid ja vahel on keldrikorrusele ka päris klubi peidetud. Peale pooltteist päeva Dublinis liikusin Pariisi.
Pariis on Pariis.. absoluutselt vahva ja inimesed on samuti vahvad, mitmenäolised ja kirjud.. ja hästi avameelsed. Kuigi see viimane tähedab ka seda, et ausalt ja avameelselt need tegelased vahel pikalt tuleb saata, sest täitsa tihti ilma keerutamata küsitakse, et mis su nimi, kas sa elad üksi ja kas sa oma telefoninumbrit ka annaksid. Ja homod on seal hoopis homomad.. kuigi nagu selgus elasin ma 4 päeva nende linnaosas, aga ainus keda nagu tähelepanin, et talle vist mehed meeldivad, oli meie hotelli admin, sest vaatamata sellele, et ta ise mees olid tema kulmud palju kenamateks kaarteks kitkutud kui minu omad. Aga et prantsusmaa Pariisiga ei piirdu, siis läksin ma ükspäev Fontainebleud uurima. Täitsa vahva oli.. ja vahel on ka teepeal kohatavad teised turistid lahedad.. vahetad nendega mõtteid ja saad ise ka targemaks.. et kuidas elu mujal ja mida teised inimesed arvavad, mida on näinud ja kuhu endalgi tasuks minna.. Ja just sellepärast, et mina ühtede vahvate austraallastega kokkujuhtusin jõudsin ma siiski Giverny külastuse plaani võtta.
Vernoni rongi peale, mis siis mind kohale pidi sõidutama jõudmine läks sama napikalt nagu Riia bussilegi, sest miskipärast piletiautomaat mulle seda sihtkohta ei näidanud. Aga pileti ma kätte sain ja Vernon on ikka väga ilus linn.. ja see jalutuskäik Givernysse.. mjau, see oli mõnus - päike, õitsvad moonid karjamaadel.. Giverny ise oli mulle siiski väikeseks pettumuseks, mitte et seal oleks kole või igav olnud, aga see raamat, mille olin enne endale hankinud ja kus kõikidest aastaaegadest pildid sees lihtsalt oli uhkem. Ja õhtuks jõudsin jälle Pariisi tagasi, ja et asi ehtsam oleks siis käisime Mareille'iga Seine'i kaldal natike siidrit (seda ehtsat) joomas ja juustu söömas, ning sellega vist saime kohe une fille parisienne'i staatuse, sest laevatäis jaapanlasi otsustas meid ja kõiki teisi õhtu ja jõeäärse nautlejaid pildistada. Järgmine päev kulus puhtalt kõigile muuseumitele ja triumfikaarele.. Valenciasse jõudsin tibake enne kella 11 õhtul. Ja seal oli soe :P
Ja seal oli vahva seltskond ja toidufestival ja päike ja rand ja õhtusöök ja viiulid ja metroo.. uskuge või mitte aga see on üks kõige normaalsemaid transpordivahendeid mis linnade jaoks on väljamõeldud. Ja vahemeres oli hea ujuda ka. Aga et miski liiga pikaks ei veniks ja igavaks ei muutuks siis peale pooltteist päeva ja värskeid maasikaid ja lõhnu ja maitseid asusin ma teele Bergamo poole, kus pidin veetma õhtupooliku, et järgmine hommik lennukiga Riiga jõuda.
Bergamo oli hoopistükkis teistsugune, sest kui keegi ootab sind ja sul on ööseks katus peakohal tunduvad kõik kohad hoopis sõbralikumad. Vanalinn tundus hoopis väiksem, mägi kus see vanalinn oli hoopis laugem.. aga seekord oli see ehtne itaalia õhtusöök, mis elu vahvaks tegi.. ja see, et vahet ei ole kas sa oled Eestist või Itaaliast, aga Dublinis külastad just samamoodi Ann Summersi poodi, kuigi jah, need kostüümid jätsin ma proovimata. Ja hommikul murdsin ma 10 luku ja riiviga hostelist välja, sest kedagi ei paistnud seal kohal olevat ja lennujaamast sain kätte kauaoodatud limoncello. Aga selleks, et kõik see jutt värvikam saaks võib pilte vaadata siit:
http://picasaweb.google.com/triipsik/DublinPariisValencia Ja kuigi koju jõudes ootas mind lõputöö retsensiooni näol mitte just kõige positiivsem üllatus, siis kaitstud ma oma töö sain. Ja seega saab nüüd pidu ja tralli ja enam ei pea ma mitte midagi õppima.. kui just kokakursused mind huvitama ei hakka ;) Ah jaa.. ja pikemas plaanis plaane iseenda jaoks võiks ka tegema hakata nüüd :)
Päikest!
