Hinge sees peidus..

Täna nägin kuidas oma hinge sügavamates soppides inventuuri tehes oli jõutud maha võtta kõik, mis varjavad mõtteid, mida ma pole kuulnud üheltki naiselt rääkimata mehest.

Peab tunnistama, et esimese hetkega tundus see jutt naljakas. Teisel hetkel aga pani mõtlema, et mis paneb üht täismeest 20 inimese ees näitama oma härmatise-õrna hinge. On see ülim lollus, julgus või isetus? Kolmandal hetkel jõudsin arusaamiseni, et tavapärane ISE hakkamasaamine on teatav kangus ja meie laiuskraadil veidi ka ehk uhkuseasi. Ja ma ei tea just palju neid, kes ilma selleta kusagile jõudnud oleks, sest "karmis maailmas kehtib tugevama õigus".

Samas peab tunnistama, et mõneti näis mulle, et olen ehk olnud teerullijuht, kes oma tahtmise saamiseks nii mõnestki kaunishingest on üle sõitnud.. Pani mõtlema. Nagu ka aegajalt ülekorratav armastuse enese seest tulemise-otsimise-leidmise teema...aga hoopis teise nurga alt.

Mõned inimesed toovad meis välja parima, teised aga halvima. Esimesed panevad armuma, teised pigemini mitte. Ehk on asi selles, et need kes toovad meis välja parima parandavad me enesetunnet sedavõrd, et ise seestpoolt särama lööme ja see ongi armastus? Ja oma suures isekuses tahame seda säratekitajat võimalikult lähedal hoida, kuigi vabad hinged pidada kõige õnnelikumad olema.

väheke vett ja sauna

Korralikud inimesed käivad saunas, arutavad maailma asju, parandavad maailma, no ja vahel võtavad mõne õlle või paar ka sinna juurde. Ma olen ka korralik inimene. Käin saunas, isegi kahes saunas, mitte järjest vaid vaheldumisi. Puuküttega saunad mõlemad, ühes saab pikutada teises mitte, hea seltskond on mõlemas. Igaljuhul, kui sauna tehtaks rohkem kui kord nädalas, siis vastavalt sellele, kumma saunaga tegemist võiks minust saada esmaklassiline itte tegev bläck rokit.. või siis jällegi niisama maailmaparandaja, kes saunalavalgi vaidleb, et kummaga on aknast paistva helenduse näol tegemist, kas tähe või lennukiga.

Kadedus ja mugavus on teatavasti edasiviivad jõud, ja kui mina nüüd sel nädalavahetusel oma notsuküllaseid ülaseõielisi maavaldusi ülevaatasin, sain ma teada, et varsti on võimalik mõistliku raha eest puurkaev hankida no ja siis oleks juba täieline rumalus kaevu ümber saun ehitamata jätta. Pärast nii kena soojalt saunalavalt aknast vaadata, kuidas kitsed ja metsanotsud lumes möllavad. Või siis hoopis jahedal õhtupoolikul peale tähtede vahtimist sooja sauna pugeda :)

Metsanotsude ilumeele harjutamine

See oli päris ammu, kui ma naiivses teadmatuses priske kotitäie sibulaid mahaistutasin ja järgmine nädal avastasin, et sigudikud pitsballi pidasid ja muuhulgas minu papagoihübriidid ja muud esmakordselt nähtud ja põlvistnõrgaksvõtvad sibulad olid oma läikiva karvkatte heaks ärakonsumeerinud.

Tuleb tunnistada, et antud asjaolu on sundinud mind kevadel ja sügisel põhimõttekindlalt käsi aiapoes sügavale taskusse suruma, et mitte järeleanda kiusatusele jälle neid metsaloikameid toita. Mitte, et mul oleks kahju neile miskit süüa anda, pealegi oli see maa nende kodu enne seda kui mul tuli udupeen mõte pool botaanikaaeda sinna ümber kolida, aga ma ju tahaks kaa näha kas tuleb sibulast ikka see mis pakipeale joonistatud on. Nagu selgub viimasest iirisest, mis ma vaatamata kõigele koju tarisin, võib lõheroosa osutuda lillade servadega valgeks eksemplariks, nii et põnevust, mis sealt maaseest väljakasvab on tegelikult alati.

Eelmise nädalavahetuse tripi käigus aga selgus, et minu possukesed, keda ma olen mõned korrad kuulnud aga mitte kordagi näinud ei olegi vist täiesti kasvatamatud. Mõned tulbid ja krookused olid mulle ikkagi allesjäetud, lisaks rabarbritele, mis on koogiküpsetamiseks veel liiga väiksed. Ja sealt tekkis mul mõte, et võibolla suureneb sigade huvi mullaaluse vastu just siis, kui tavapärased lõhnad ehk miski põlluhein koos juurtega on väljalöödud ja nende jaoks hurmavalt lõhnavad sibulad asemele pandud. Sest kui ma seda peenart kunagi tegin, siis kaevasin ju kõik juurikad nagu kord ja kohus välja, et minu kevadlilledel oleks ilusam kasvada. Järgmisel nädalal oli lillepeenar aga nii segituhnitud, nagu oleks igal kuupsentimeetril vähemasti kalliskivi peidus olnud ja seda õhtulehes varasemalt kuulutatud. Sel aastal ei olnud aga keegi minu peenra vastu huvi näidanud :)

Kõigest sellest järeldan aga mina, et notsud võibolla ei saagi aru, et miski uus ja huvitav sibul või juurikas on kohaletoimetatud kui vanad lõhnad ja juurikad piisavalt tugevalt alles on. Niisiis on minul selle kevad-suve plaanis vaadata, kas nemad märkavad, kui umbrohu sisse lilli istutada :P