Kuidas ma Eesti mobiilside arengusse oma panuse andsin...

...ja sellega Tele2 tehnikutele hulga tööd tekitasin.

Lugu lühidalt järgmine, et miskil ajal hakkasin saama Tele2-s olevatelt sõpradelt-tuttavatelt ja muudelt inimestelt etteheite moodi kommentaare, et: "kuidas sa ei teadnud, ma ju saatsin sulle sõnumi." Nu ja asjade lähemat käiku uurides selgus, et mina ei saa sellest võrgust mitte ainsamatki sõnumit kätte. Miks see nii on ei teadnud keegi EMT-ist ega Tele2-st öelda ja ma ei osanud kah ise miskit mõistlikku põhjust otsida.

Eile tapvas igavuses võtsin siis teema jälle ülesse, helistasin EMTi ja Tele2-e ja nende kahe vahet helistades selgus selline väike lihtne tõde, et Tele2-st saadetud sõnumid ei jõua EMT-i sõnumikeskusse ja veel vähem siis minuni. Aga kuidas jõuab Tele2 sõnumisaatjani siiski teade, et mina olen kirja kätte saanud...vot seda mina ei tea. Igaljuhul seda suppi nüüd Tele2 tehnikud lahendavadki ja kui nemad sellega ühelepoole jõuavad siis annan teada :)

Kuum, magus ja kleepuv...

...ehk täpselt nagu mulle meeldib :P

Mõned inimesed ei viitsi moosikeetmisega jahmerdada, sest poest saab ka, aga see pole see...jääb ära see kuum, magus, kleepuv aur ja sellepärast mina moosikeetmisele vastu panna ei suudagi :$

Ainult et ma olen nüüd mõtlema hakanud, et mis siis saab kui head liiga palju saab, moosi siis nimelt. Praegu on alles juuli lõpp ja mul juba 11 purki reas, ja tõenäoliselt tuleb veel :P

Minu pere ja muud loomad

Iga päev, kui ma oma maatüki planeerimisega tegelen saan midagi uut ja huvitavat teada. Naaber teadis rääkida, et kindlasti tuleb ehitada aed, kuna muidu keegi sööb midagi ära, kaevab midagi üles vmt. Täna olin siis lõpuks nii tubli, et otsisin netist Jahimeeste Seltsi üles ja kirjutasin neile, et mismoodi ma nende muude loomadega sõbralikult koos saaks elada, et poleks vaja kuulipildujaga hiirt püüda.

Põhimõtteliselt peaks mul seal siis elama metssead, rebased, kitsed, jänesed ja siilid, vähemasti kõiki peale kahe esimese olen ma ise juba näinud. Lühitutvustus oleks siis umbes järgmine nende kohta:

Metssiga, Sus scrofa
Metssiga jõudis Eestisse 20. sajandi 20 nendatel aastatel. Praegusel ajal levinud kõikjal üle riigi. Arvukus 12000 isendit. Meil kütitud metssigade kaal on tavaliselt 50 - 150 kg. Suurim kütitud kult kaalus 350 kg, emis 300 kg. Möödunud hooajal kütiti 3952 siga.

Metskits, Capreolus capreolus
Eestis kõige arvukam sõraline. Arvukus 33 000. Tegelikult on metskitsede arvukus tänu kiskjate rohkusele, salaküttimisele ja hulkuvate koerte armeele madalseisus. Siinsete isendite keskmine kehakaal on 25 - 30 kg. Möödunud hooajal kütiti 3615 kitse.

Rebane, Vulpes vulpes
Rebane on levinud kogu Eesti mandrialal ja saartel, esineb ka väikestel laidudel ja saarekestel nii ajutiselt kui ka alaliselt. Täpne arvukus on teadmata aga kahtlemata on see üle lubatud piiri. Rootsi teadlaste uurimistulemused näitavad, et liiga kõrge rebase arvukuse puhul on nad kohati võimelised hävitama 100 % metskitse juurdekasvust. Rebane on marutaudi levitaja. Möödunud hooajal kütiti 5022 rebast.

Halljänes, Lepus europaeus
Halljänes on kultuurmaastike loom. Sügavas metsas halljänes ei elune. Peamiseks vaenlaseks on rebane. Möödunud hooajal kütiti 1621 halljänest.

Igaljuhul kõige selle põhjal ei olegi ma väga jänes, kui öösel koju tahtma hakkasin, sest 150kg-se põssaga kellel on võibolla ka kihvad, mina parem ei kakle. Aga nüüd ma siis tegelen oma puude-põõsaste plaaniga edasi, sest kui vastus aia kohta käes läheb juba kiireks... puud- põõsad vaja maha istutada ja mõned lilled-sibulad ka ehk :)

Hideous Kinky...ehk kuidas ma nööri ja teipi küsisin...

Kui kõik ausalt ärarääkida, siis tuleks alustada sellest, et meie obsöörver Waldrega observeerisime pilvi (mille käigus sain mina endale Iraagi tagaotsitavate kaardid, ja mind hakkas huvitama, et kes on ärtuemand, kui kõik on mehed), sest päikest ei olnud ja tegime mõned õlled, sest see on lihtsalt nii hea, noh ja kui siis mina pool neli õhtul oma hommikusöögi ka kätte sain, siis jutt on lühidalt järgmine..

Mõtlesin, et miks mina teda nii kaua ei ole näinud ja selgus, et suures osas ja päris tihti on töö üks selline hea vabandus mille taha kõigile, s.h ka mulle meeldib pugeda, et mitte minna külla, õllele, teatrisse või kuhu iganes vahvad sõbrad-tuttavad kutsuvad, sest juba lihtne on ju öelda, et ma pean tööd tegema ja tulin töölt ja ma olen väsinud ja värki..

Aga tegelikult on nii, et töö ei lõpe otsa. Seda teed kas sina või keegi teine; tööl on sellest ükskõik, asendamatuid inimesi ju ei olevat, peaasi et töö tehtud saab. Kui seda teed sina, siis kannatavad su sõbrad, keda sa aegajalt töö kattevarjus pikalt saadad ja sina ise, sest ühel hetkel avastad, et sõbrad on ka leidnud, et olematu sõber ei ole sõber... ja eks sa kaeva siis neid kusagilt Lõuna-Eestist või Hispaania päikserannikult või kust-iganes jälle ükshaaval kokku, kui oled aega leidnud. JA see ei ole üldse lihtne tegevus... ehk selle mõtte käigus tekkis minu kalendrisse sõprade jaoks nädalapäev, mis on kas kolmap või neljap, kui mina vastuvaidlematult nõus olen neid nägema, mis-iganes põhjusel või kohas, sest kõik peale sõprade on asendatav :)

Nu ja siis hakkasin mina ennast parandama, ja võtsin aega sõpradega klubis käimiseks. Nagu selgus, algas vist tasategemise ring, sest ma loodan, et 3 on kohtuseadus ja tänasega võib klubituuri lõpetatuks lugeda. Igaljuhul patseerisime meie üleeile Hollywoodis, kust koju jalutades meenus ütlemine, et korralikud tüdrukud omavad alati vähemasti taksosõidu jagu sularaha ja teavad kuhu suunda jääb kodu... nuuh ja lisaks sellele võtavad just niipalju kui pea kannab (ja ma olin suutnud kõik tingimused täita). Aga varahommikul jalutades märkab lahedaid detaile, asju mida päeval lihtsalt kohal ei ole... õngega kalameest tiigiääres istumas ja vaikust ja tühje tänavaid.. ja sellepärast ma vahel jalutangi :)

Päeval sain ma endale laiutamise magamiskoti, mõeldud vist kahele, a üksinda on ka laiutada, siis ei olegi soolikasse aetud vorsti tunne magamiskotis. See õhtu oli siis BC õhtu, aga et mu kingad läksid katki siis küsisin ma kell 3 hommikul hotelli concierge'ilt nööri ja kui seda ei olnud siis teipi ja sain endale absoluutselt fabulaarsed lipsudega stilettod stiilis 3M meets Manolo ;) Disainerikarjääri arendamiseks soovis Riin saada endale teibist vööd, aga mina ei olnud nõus enam teipi küsima, sest juba enne mulle öeldi, et ega tema tea, milleks mul teipi vaja.... Üldiselt võib kokkuvõtta, et me tellime endale varsti T-särgid kirjaga tropimagnetid...

...sest Stromkal saime me ka endale hunniku austajaid... kellesõnul me olla klassnõje i inteligentnõje devushki. Kuivõrd nüüd see või jalataldade suudlemine kompliment on ... no mina igaksjuhuks ei arva, pärast veel keegi tunneb ennast puudutatuna...

...õhtul vaatasime seitsmenda taeva Võsul üle, igavesti lahe oli, a tagasi ma vist ikka ei taha...vaatamata poolmuidu sissepääsule ja odavale alkoholile... ja hingematvalt ilusale loojas taeva vaatele mererannas, mis oli nii vaikne ja ööseks mahajäetud... a vb olen ma lihtsalt liiga vana, või sophisticat selle jaoks ;)

Lihtne elu...

Moosist ja täpilistest kardinatest... moos on valmis saanud, täpilisi kardinaid veel pole.... kuid on üks lapike maad, kuhu ehk kunagi täpilised kardinadki tulevad, kõige muuga koos... iga asi omal ajal.

Niisiis sain hakkama sellega, et hakkasin maaomanikuks, pea täis plaane võrkkiigest ja valgest aiamööblist ja salaaiast, kuhu pääseb hekist labürindi kaudu, ja roosiaiast, mis koos liiliatega uimastavalt lõhnavad ja kevadel õisipudenevast õunaaiast ja vajadusega leida korraliku varrega vikat ja kerge labidas ja piisavalt pikk rehavars...

Iga asi saab kusagilt alguse. Kuigi veel rehavart ei ole, sai vikatiga juba maad mõõta ja kuu ajaga kasvanud maltsa ja putkeid ja misiganes seal kõik kasvas niitma hakata.. Ja võrkkiige üles riputada :P

Niitmine iseenesest on päris raske tegevus nagu selgus. Alustuseks vikat teravaks ja siis otsast alata, rohi ulatus kohati vööni. Ühel hetkel vikativarre najal hingetõmmates mõtlesin ma, et kas mulle meeldib maad omada või hoopis mõte maa omamisest. Sest siis hakkas mulle kohalejõudma, et maa ei tähenda lihtsalt paarikümne kurgiseemne pottikülvamist ja hilisemat kurgikoristust ja et see ei ole ainult pudenevate õielehtede romantika ja heinalõhn.

Et seal on suur hulk vaeva, higi, vahel ka pettumust, võibolla pisaraid, räpaseid varbaid, rakkus käsi, palju sääsehammustusi, hea uni, plaanitust suuremad väljaminekud, puhkamine, rahu, linnulaul, rahulolu, midagi, millel on nähtav tulemus. Siis niitsin ma platsi puhtaks ja tegin puuriida ka veel... esialgse, et hakkaks paistma, kuhu mis tuleb. Ja keset päeva nägin veel kitsesid või hirvi üle põllu kalpsamas, nagu oleks neil vedrud all. Võimas vaatepilt igaljuhul.

Aga õhtul käis miski suur loom telgitaga nuuskimas... see ei olnud enam nii vahva, sest mulle ei meeldi tundmatud elukad poole meetri kaugusel minust... Kuigi jah, koos metsaga sain ma ka loomad :) ja loomad said minu... Nii et nüüd me peame hakkama koos eksisteerima... aga sel hetkel tahtsin ma koju, oma voodisse, ilma tundmatute elukate teadmata tegemisteta.. kuhugi, mis oleks kindel. Ja kunagi ei ole keegi liiga suur, et helistada ja öelda, et ...ema, ma kardan...

Igaljuhul, nüüd pean ma oma plaanidesse võtma ka aia ehitamise, sest minu pärismetsas elavad kitsed, metssead, jänesed, rebased ja siilid ja nemad olid seal enne mind... enne seda, kui mina maaomanikuks hakkasin, enne kui jahimehed oma vaatlusposti ülesehitasid, enne kui ma jahimeeste postile puuotsa eramaa sildi jõuan naelutada, enne kui tulevad õunapuud ja kõiksugu põõsad... enne kui ma jõuan mõelda plaani kuhu kõik sõbralikult äramahuvad...

...sest elu on ilus, mitmekesine, vahel natuke vaevarikas, kuid seda rohkem hinnatud ja väärt.